Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kauaaegne professor Karl Muru on pannud kokku raamatu „Kalju Lepik. Paomaal ja Maarjamaal”. Seda on 110 lehekülge, mille on avaldanud kirjastus „Tänapäev”. Nii-öelda krestomaatiline Lepik.
Professor Karl Muru on pärit Pikkjärvelt Kaareperest. Tema vapraks teoks on olnud uurida eesti luulet aastate 1930-1940 lõikes koos tagasivaatega varasemasse ja edasivaatega uue iseseisvuse algusse. Selle töö kindlaks tunnismärgiks jääb neljaköiteline „Sõnarine. Eesti luule antoloogia 1- 4” (Tallinn 1989 – 1995).
Klassika ja antoloogiline printsiip
„Klassika” tähistab seda osa mistahes kunstist, mida kui ideaalilähedast peab tundma juba koolipõlves. See tundmisenõue sõltub suurel määral õppekavadest, ent et olla konkreetsem – kindlasti kuuluvad klassikasse Pythagorase teoreem ja arv ∏. „Krestomaatiline” on selline tekst, milline peab olema lugemikus põhikooli lõpuni ja sealt alates mälus. Näiteks Juhan Liivi luuletus „Kui tume veel kauaks ka Sinu maa” (1894). „Antoloogiline” on tekst, mille enda või mille autori kuuluvuses klassikute hulka ei maksa kahelda. Nagu näiteks Juhan Viidingu „tuisk on kolmandat päeva” (1971).
Kalju Lepik on klassik, keda tuleb tunda juba varakult. Miks? Et olla aus: sonetti kui väga rangesse vormi (154 silpi) suhtus Kalju Lepik kui mitte irooniliselt, siis vähemasti skeptiliselt. Tema värss on vabam, mitte algebraline. Vihjeid on seal rikkalikumalt kui lõppriimi. Kuid seadkem teineteise kõrvale Kalju Lepik ja Juhan Smuul, ealdasa väikese nihkega põlvkonnakaaslased. Kalju Lepik oli luuletaja algusest peale. Juhan Smuul puhtaks luuletajaks ei kujunenudki, tema viimased värsid on meeleheiteluule (Juhan Smuul jõi end surnuks).
Seadkem Kalju Lepiku kõrvale elavatest vanim, Ralf Parve (1919). Tema „Lüüriline stenogramm” (1964) on mitmekihiline, sest ligikaudu samal ajal läks moodi „välkvalgus”, põgus jäädvustus jooksvalt lindilt. Osalt oli see tahtmine olla siiras, osalt poliitiline propaganda, osalt kaasaminek uute kommetega, osalt kroonu teenimine. See viimane puudub Kalju Lepikul täiesti.
Võtkem juurde veelgi üks Kalju Lepiku põlvkonnakaaslane, nimelt Jaan Kross. Üksvahe peeti Jaan Krossi intellektuaalse luule esindajaks ehk siis pigemini algebraistiliseks kui romantikuks. Vastavate mõistete konflikt pärineb nõukogude ajast ehk kosmosevallutamise ja luuletajate uue põlvkonna läbimurde kohalt. Jaan Krossil see kajastub („Maailma avastamine” 1960-1962), Kalju Lepikul puudub. Temal on esikohal isamaa kosmosest allpool.
Ses mõttes on professor Karl Muru koostatud valiku pealkiri enam kui mõtlemapanev.
Luuletaja mitu poolt
Karl Muru on seadnud uue kogu Lalju Lepiku luulest kokku pisut traagilises võtmes. Tundnud Kalju Lepikut väga lähedalt kümmekond aastat (1989-1999), võin kinnitada, et oli olemas ka sootuks teistsugune kui traagiline Kalju Lepik. Ta ei rääkinud anekdoote ega irvitanud. Tema aasis ehk võis pöörata naljaks kõike, minemata labaseks. Vähemasti meie sõpruse kestes – Kalju Lepik suri ootamatult – oli see aasimine pilgar, ent mitte kunagi isiklikuks minev ega kedagi alandav. Kirjastuselt „Ilmamaa” on aastal 2000 ilmunud raamat „Kalju Lepik. 60 luuletust. Otto Paju. 60 pilti”. See on kahe ammuse ja kauaaegse sõbra koostööst sündinud valik, mis toob esile sellegi aspekti, mis Karl Muru valikus puudub. Pean silmas näiteks luuletust „Eesti tants” koos luuletusega „Haiged”, millest esimesse kuulub ka värss „savisaar ja meri laar”.
Edgar Savisaart Kalju Lepik otseselt ei tundnud. Mart Laar on tema hõimlane. Kalju Lepik oli Lennart Meri kui poliitiku poolt, kaotamata kriitikameelt. Nelja sõnasse on kätketud seega enam kui mitu semantilist kihti.
Sooviksin analoogilisi raamatuid Betti Alveri luulest ja Juhan Liivi proosast.
iii
PEETER OLESK
