Küllap mäletavad paljud meist Eino Baskini ette kantud humoreski, kus aktiivne nõukaaja kodanik räägib, mida kõike ta endale koju igaks juhuks kokku on ostnud, et kasvõi ainsana puuduse vastu kindlustatud olla, kui kaaskodanikud hätta jäävad.
“Muidu istume, valged särgid seljas ja lipsud ees, aga ilma kruupideta,“ pajatas vanameister publiku heakskiitva naerulagina saatel. Aga fraas “kelle üle naerame – iseenda üle“ on ka teatavasti klassikast pärit…
Äsja veendusin, et Venemaa käivitatud tatrabuumist on saanud üleüldine kuivainepaanika: mõnedes väikemates maakauplustes, kus just iga päev kaubaauto ei käi, on helveste-jahude-tangainete riiulid ikka harjumatult hõredad. Kodanikud, kel aja- ega rahapuudust pole, on asunud end ka sel moel talve vastu kindlustama – igaks juhuks.
“Inimesed on ikka hulluks läinud,“ öelnud poes üks meeskodanik, ja tõstnud endale kümme kilo tatart ostukorvi. Tema enda kohta see hinnang muidugi vist ei käi…
Koomiliseks teeb olukorra asjaolu, et eesti inimene, kes näiteks prae lisandiks üldjuhul kartuli või harvem ka riisi valib, on nüüd üleöö nii tatrausku, et ilma selleta nädalatki läbi ei saa. Ja kui ikka sedasama kraami enam korvi tõsta pole, võtab pakikese mannat ja teise riisi, odrakruupi ka … igaks juhuks.
Defitsiidiajast on terve põlvkonna jagu aastaid möödas, kuidas see sabas seismine ja kokku ostmine meie inimestel ikka nii veres on, imestavad kaubandustöötajad ja tellivad kõikvõimalikku pudrukraami rohkem, kui plaanis oli — ikka igaks juhuks, sest praegusel kaubakülluse ajastul on tühjavõitu riiulite kõrval seista narr küll.
Ostupiiranguid ei ole viisakas kehtestada, aga arvata võib, et küllap “ärihaid“ nüüd juhust kasutavad ja sellesama õnnetu tatra hinna vähemalt kahekordseks tõstavad. Ja fakt on ka, et kui majapidamises just arvukalt hermeetiliselt suletavaid plekkanumaid ei leidu, mida jahedas ja kuivas ruumis maast laeni ulatuvatel riiulitel hoitakse (aga mine tea, ehk ongi paljudel nõukaajast sellised anumad ja hoiuruumid!), leiavad kuivainevarudesse peagi tee putukad, ussikesed ja kopituselõhn. Kevadel, sahvrite-keldrite koristamise aegu saavad aga prügikonteinerid aeg-ajalt üleöö täis – teadagi, mida!
“Seisad sabas ja ootad, kas saad või jääd ilma, see on su lõikus ja see on su kartulivõtt“ laulab Ivo Linna padulinlase kurvast elust aastate taha jäänud tühjavõitu poeriiulite ajastul.
Kahju, kui mõned meist ikka nii kangesti vanu aegu taga igatsevad, et seenele või jõhvikale mineku, moosikeetmise või kõrvitsamarineerimise asemel kaubanduses sekeldavad ja varuvad.
i
KAIE NÕLVAK
