Palamusel tähistati möödunud laupäeval ja pühapäeval Theodor Lutsu 120. sünniaastapäeva. Juubeliettekanded lisasid huvitavaid kilde kirjanik Oskar Lutsu filmimehest venna värvikasse eluloosse.
Et märkimisväärne osa Theodor Lutsu elust möödus võõrsil ja võõrsil tegi ta ka suurema osa oma elutööst, koosnes tema elulugu meie jaoks paarkümmend aastat tagasi põhiliselt valgetest laikudest. Filmimehe sajandijuubelist möödunud aja jooksul on need valged laigud jõudsasti sisu ja värvidega täitunud. Ent uurimist on veel küll ja küll.
“Kui arvesse võtta ka välismaal tehtu, on Theodor Luts kindlasti üks viljakamaid eesti filmiloojaid,” kinnitas filmiloolane Jaak Lõhmus laupäeval Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi klassitoas peetud ettekandekoosolekul.
Alustanud 1927. aastal oma filmikarjääri Vabadussõja ainelise filmiga “Noored kotkad”, kujunes Theodor Luts Lõhmuse sõnul juba 1930. algul tähtsaimaks figuuriks Eesti filminduses. Tal olid head suhted Tartu ülikooli, välisministeeriumi ja saatkondadega ning tänu sellele sai mitmeid tellimusi. Ta oli filminduse alal ka tõeline arvamusliider ja visionäär. Näiteks pöördus ta haridusministeeriumi poole ettepanekuga luua fond, millest hakataks rahastama filmide tootmist. Probleem oli terav, sest Eesti Kultuurkapitali struktuuris filmikunsti sihtkapitali polnud. Paraku jõuti filmitootmist rahastava fondi moodustamiseni alles aastakümneid hiljem, taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Theodor Lutsu viljakaim loomeperiood möödus aga Soomes, kuhu ta kutsuti pärast Eesti-Soome koostööfilmi “Päiksese lapsed” (see oli üksiti Eesti esimene helifilm) valmimist. 1933. aastast tegutseski Luts Soome lahe põhjakaldal.
“Algul kavatses Luts teha seal vaid paar-kolm filmi ning siis Eestisse naasta, ent tegelikult jäi ta Soome üheteistkümneks aastaks,” ütles Jaak Lõhmus ja kinnitas, et Lutsu valik on mõistetav: Soomes olid filmitegemiseks tunduvalt paremad võimalused.
Theodor Lutsu panus Soome filmilukku on kaalukas: ta oli osaline 25 filmi valmimisel. Enamasti on tegemist komöödiate, muusikaliste komöödiate ja põnevikega. Viis Lutsu linateost kuuluvad Soome 1930. aastate filmiklassika hulka.
“1930. aastate teine pool ongi Soomes üks filmitootmise kõrgaegu,” ütles Jaak Lõhmus.
Tema sõnul oli Theodor Luts Soomes tunnustatud operaator, kes suutis üles võtta nii dünaamilisi mängufilmistseene, kauneid loodusvaateid kui ka keerulisi massistseene. Viimaste puhul sai ta edukalt ära kasutada “Noorte kotkaste” filmimisel omandatud kogemused. Theodor Luts oli aga ka üks Soome paremaid spetsialiste filmitootmise tehnika alal ning tegutses Cinephon-helifilmikaamerate maaletoojana.
Korralikud põnevikud
Üht killukest Theodor Lutsu Soome-perioodi loomingust oli filmipäevalistel võimalus ka oma silmaga näha. Jaak Lõhmusel oli nimelt kaasas Soomes hiljuti välja antud kolmik-DVD, millele talletatud Theodor Lutsu põnevikud “Salajane relv”, “Varjud Karjala kannasel” ja “Hiiliv hädaoht” ning esimesena nimetatust vaadati ära kümneminutiline lõik.
“Tegemist on pooleteise tunnise täiesti korraliku spioonifilmiga, millest meie siin paraku midagi ei tea. Samas võib seda teatud mööndustega samuti eesti filmiks nimetada,” ütles Jaak Lõhmus.
Mõne aja pärast muutus aga elu Soomes juba filmitagi liiga “põnevaks”. Et pääseda Nõukogude Liidule väljaandmisest, lahkusid Theodor Luts ja tema heast loomingupartnerist abikaasa Aksella Hildegard (ta kirjutas mitmele Theodori filmile stsenaariumi, ent tegi mõnikord ka näitleja- või kunstnikutööd) kiirustades Rootsi. Ka seal tegi Theodor filme, ent tema nime nende tiitritest enamasti ei leia. Et Rootsis ei tohtinud kohale, kuhu oli võtta ka rootslasest kandidaat, välismaalast tööle võtta, tuli Theodoril tegutseda mõne kohaliku tegija nime all.
Kui Aksella oleks, nagu ta ühes raadiointervjuus kinnitab, meelsasti Rootsi jäänudki, siis Theodori initsiatiivil lahkusid Lutsud 1946. aastal siiski Brasiiliasse, kus Theodor 1980. aastal suri ja kust Aksella 1996. aastal kodumaale naasis. Nüüd puhkab mõlema põrm Brasiilias Sao Lourenco kalmistul, sest Aksella oli enne, kui ta 2005. aastal Pärnus suri, avaldanud soovi, et tema tuhk sinna viidaks.
Tänavu kevadel käisid Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann, sama muuseumi arendus- ja projektijuht Janek Varblas ning filmiloolane Jaak Lõhmus Brasiilias, et otsida üles Theodori ja Aksella kunagised kodud, vestleda inimestega, kes neid veel mäletavad ning uurida neist sinna jäänud kirjalikku ja muud materjali. Muuseumi klassituppa kogunenutel oli võimalus Arne Tegelmanni ja Janek Varblase jutu, fotode ja videolõikude vahendusel see põnev otsingumatk kaasa teha.
“Minu jaoks oli Brasiilias kõige vapustavam see kogemus, et meie hulgast juba ammu lahkunud inimeste – Theodor suri juba 36 ja Aksella 11 aastat tagasi – jäljed on veel täiesti leitavad,” ütles Jaak Lõhmus.
Talle ja teistele Brasiilias käinutele teeb natuke muret Eesti plaan sulgeda oma saatkond Brasiilias, sest kui see juhtub, muutub Aksellast ja Theodorist Brasiiliasse maha jäänu Eestisse toimetamine tunduvalt raskemaks. Aga kultuurilooliselt väärtuslikum osa sellest pärandist tuleks kindlasti Eestisse tuua. Ning kindlasti tuleb jätkata tegutsemist selle nimel, et eestlased saaksid kunagi näha ka Theodori Rootsis ja Brasiilias tehtud filme.
“UFO” ja “Helmut”
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali pandi Theodor Lutsu 120. sünniaastapäeva puhul üles näitus tema nime kandvate filmipäevade kavadest, kutsetest ja T-särkidest. Esimestel aastatel, kui särke tehti, trükiti neile vaid ürituse logo, alates 2000. aastast on neid aga kaunistanud mõni Theodor Lutsu elule või loomingule valgust heitev foto. Näitusel leiab iga särgi juurest ka kommentaari sellele trükitud foto kohta. Asjatundlikud selgitused kirjutas Jaak Lõhmus.
Filmipäevade esimesel õhtul vaadati veel ära Maria Avdjuško portreefilm Mati Undist (“Unditund”) ja Triin Ruumeti mängufilm “Päevad, mis ajasid segadusse”. Teisel päeval tehti huvitav tagasivaade Lutsu filmipäevade raames 17 aastal korraldatud lahtisele lühifilmide konkursile ning vaadati ära valik eri aastate paremaid linateoseid. Publikul oli võimalus oma lemmikfilmi poolt hääl anda. Enim ja võrdselt said hääli 2000. aasta konkursi parim animafilm “UFO” ning 2001. aastal peapreemia saanud “Helmut”. Et “UFO” üks autoritest, Daniel Müntinen, oli ka kohal (teiseks autoriks on Christian Johannes Kask), samas kui “Helmuti” autor Anri Rulkov on meie hulgast juba lahkunud, otsustati publikuauhind anda “UFOle”.
Theodor Lutsu filmipäevade eestvedaja Arne Tegelmann kinnitas, et filmipäevi peetakse ka tuleval aastal.
“Et Theodor Lutsu esimese helifilmi “Päikese lapsed” valmimisest möödub tuleval aastal 85 aastat, siis keskendumegi võib-olla selle filmi loole. Võimalik, et räägime ka lühifilmist kui omamoodi fenomenist,” sõnas Arne Tegelmann.
RIINA MÄGI
