Valentini- ehk sõbrapäeva võib tähistada mitmeti. Jõgeva alevikus tähistati seda armastusluule lugemisega kasvuhoonetingimustes.
Jõgeva alevikus tegutsevas sordiaretusasutuses, olgu selle nimi siis hetkel milline tahes, on varemgi edukalt kultuuri ja põllumajandust “ristatud”. Tänavuse sõbrapäeva eel tuli Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemagronoomile Sirja Ohakale mõte korraldada valentinipäeva puhul instituudi aretuskompleksi kasvuhoones armastusluule ja -laulude õhtu. Valentinipäev oligi ju algselt pühendatud armastuse eest seisjaile. Ning üleüldse on armastus suurim liikumapanev jõud maailmas.
Väga suurelt sündmust ei reklaamitud, pigem levis üleskutse netis teatud sõpruskonda pidi. Huvilistel soovitati kaasa võtta enda või kellegi teise kirjutatud teemakohased luuletused ning midagi romantikahõngulist lauale panemiseks. Et õige valentinipäev oli paljudel juba muudeks üritusteks reserveeritud, otsustati kokku saada päev enne, 13. veebruaril.
Neil, kes Sirja üleskutset järgides õhtul kella poole kuue ajal kasvuhoonesse tõttasid, oli võimalus juba õues romantikaga “silmade vahele” saada: loojuv päike oli pool taevast õrnroosaks värvinud ja õhus oli justkui kevadet tunda. Kasvuhoones satuti aga suisa lokkavasse rohelusse: kastidesse külvatud oder, nisu ja kaer on seal pead loomas. Sordiaretajad kasutavad nimelt juba mõnda aega võimalust kiirendada aretusprotsessi algfaasi kasvuhoone abil: seal kasvatatakse suvise ristamise käigus saadud teradele ehk nn F1 põlvkonnale järgmine, F2 põlvkond järglasi. Talvel tehakse kasvuhoones ka ristlusi ning saadakse nii juba järgmiste aretiste F1 põlvkond.
Sääskedeta jaanipäev
Suurem osa kokkutulnuid oli tõepoolest luuletekste ühes võtnud ning valmistunud neid ka esitama. Luuleõhtu algataja Sirja Ohakas oli leidnud südamelähedasi tekste näiteks Anna Haava, Ave Alavainu ja Virve Osila loomingu hulgast, Jaana Koppel Rabindranath Tagore ja Doris Kareva loomingu hulgast, Toomas Puss esitas aga katkendi Eino Leino poeemist “Naeratav Apollo” omaenda vabas tõlkes.
“See katkend kõlab Soome rahvusringhäälingu raadioeetris iga aasta viiel viimasel minutil. Ilmaasjata seda seal ette ei kantaks,” sõnas Toomas Puss.
Tiina Säälik ja Reine Koppel olid need julged, kes tulid lagedale omaloominguga. Tiina arvas küll, et tema tekstid polegi klassikalised luuletused, vaid pigem mõtisklused. Aga see polnud mingi puudus.
Teatava üllatusena selgus, et ka laulusõnadeks kirjutatud tekste võib luulena võtta. Ülle Moor esitaski Heldur Karmo, Anu Röömeli, Kadri Koppeli ehk Maikeni ja Jaan Söödi kirjutatud laulutekste, ainult et ilma laulmata. Mikk Lind ja Taavi Poolakese olid aga kasvuhoonesse tulnud just selleks, et seal laulda. Mõni laul oli päris nende endi tehtud, mõni teistelt laenatud, aga kõik väärt tekstidega.
Noormehed on koos laulnud ja esinenud juba kolmteist aastat ja õnneks leidnud kodukandis ka tööd.
“Kõik noored ei lähe ära, mõned jäävad ikka siia ka,” ütles Mikk Lind.
Kasvuhoones polnud ei tema ega ka Taavi kunagi varem esinenud. Niiskes turba järele lõhnavas õhus ei tahtnud kitarrid hästi hääles püsida.
“Ega jaaniõhtul lõkke ääres parem esineda ole. Siis on veel sääsed ka,” ütles Mikk muiates.
Lõikuseni on aega
Luuleõhtul tõsteti pokaale armastuse terviseks. Pokaalides oli, tõsi küll, alkoholivaba glögi, sest mõnelgi asjaosalisel tuli koju sõita autoga. Et aga romantikavint üle keeratud ei saaks, kandis Eve Somelar lõpuks ette mõned vanad head lorilaulud, milles armastuse kõrval ruumi ka naljale.
Kuidas õhus hõljuv armastuse hõng teraviljade kasvamisele ja arengule mõjus, see selgub siis, kui kasvhoones viljalõikuseks läheb.
“Praegu on siin alles ristlused algamas. Nii et kui taimede suvise arengutsükliga võrrelda, siis oleme umbes jaanipäevas,” ütles taimekasvatuse instituudi teadur, nisuaretaja Reine Koppel.
Sõbrapäeva luuleõhtu ei jätnud osalistele mõju avaldamata.
“Tunnen, et peaksin vist kodus luulet edasi lugema,” ütles taimekasvatuse instituudi odraaretaja Ülle Tamm.
“Mul tekkis jälle tunne, et võiksin üle hulga aja ise midagi kirjutada,” lisas raamatukogutöötaja Jaana Koppel.
Neile, kellel taimekasvatuse instituudi kasvuhoonesse muidu asja pole, oli aga elamuseks juba see “rohelises mullis” viibimise võimalus: ümberringi on veebruar miinuskraadide ja kerge lumega, hoones sees aga roheline jaanipäev.
RIINA MÄGI
