Sotsiaalmaksu miinimum on suurus, millelt maksab sotsiaalmaksu riik kodus olevate lapsevanemate, töötukassast hüvitust mittesaavate töötute ja ka näiteks sõdurpoiste eest. Kehtiva korra alusel on see määr miinimumiks ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. Tõsi, nad võivad maksta sotsiaalmaksu ka kõrgema summa pealt, aga peavad seda tegema vähemalt miinimumi pealt. Näiteks aastal 2006 on selleks arvestuslikuks summaks 1400 krooni kuus ja sellelt arvutatakse 33%.
Riigi kohustus suuremaks
Riigil ei sobi kindlasti maksta sotsiaalmaksu väiksema summa pealt, kui ta seda väikeettevõtjalt nõuab. Aga keegi ei keela ju riigil maksta sotsiaalmaksu suurema summa pealt. Riigipoolse kohustuse suurendamine 2000 kroonini järgmisest aastast on igati vajalik samm ja otsus võinuks olla veelgi julgem. Selle summa suurenemine 4000 kroonini aastaks 2009 on ka vajalik. Sellest võidavad nii ravikindlustus kui pensionikindlustus ning inimesed, kelle eest maksu makstakse. Sama kiire tõus pole aga kindlasti jõukohane paljudele füüsilisest isikust ettevõtjatele. Sisuliselt toimub miinimumkohustuse osas kolmekordne tõus.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek valitsuse poolt esitatud eelnõusse oli lihtne ? tõsta riigipoolset kohustust kiiremini kui väikeettevõtja oma. Küsimus on ju selles, et väga suur osa füüsilisest isikust ettevõtjatest ei ole saanud seda staatust heast tahtest iseenda soovil. Siinkohal panevad mind eriti imestama Tööandjate Keskliidu karmid seisukohad ja hinnangud. Nad teevad näo, nagu ei teaks, kuidas inimestest FIE-d on saanud. Heast tahtest füüsilise isikuna alustanutest on juba paljud moodustanud osaühingud, sest selline majandamise viis on päris mitmel põhjusel neile otstarbekam.
Tegelikus tööelus on aga hulgaliselt näiteid, kus töölepingu alusel töö tegemine on muutunud muu tsiviilõigusliku lepingu alusel töötamiseks. Kui nüüd ettevõtja maksis varem töömehele näiteks 10 000 krooni kuus palka, siis oli ta kohustatud tasuma ka 3300 krooni kuus sotsiaalmaksu (nii suured numbrid on lihtsuse huvides, palun mitte pahandada). Kui nüüd inimene ?vabal tahtel? sunniti FIE-ks, siis tööandja enam 3300 krooni kuus sotsiaalmaksu maksma ei pea ja see kohustus lasub sisuliselt FIE-l endal. Kas me tõesti usume, et valikute tegemisel tänase toimetuleku ja tulevase pensioni suuruse vahel suudavad inimesed teha niivõrd kaugeleulatuvaid otsuseid?
Maksmine maksja mure
Ravikindlustuse olemasolu on paljudele tähtsam kui raha, mida haiguse ajal makstakse. Täna valibki FIE-ks sunnitu sageli miinimummäära ja maksab 1400 krooni kvartalis, kuigi varem maksti ülaltoodud näite puhul tema eest 9900 krooni kolme kuu jooksul. Ta kaotab haigusrahades ja tulevases pensionis, aga toodud põhjendus on inimlikult mõistetav ? elada on ka vaja. Ma tõsiselt kahtlen, kas sundkorras ettevõtjaks saanu sai oma endiselt tööandjalt seejuures ka teada, et sotsiaalmaksu maksmine on tema enda mure. Sageli tekkis see tarkus hiljem, kui arstiabi vaja läks ja selgus, et oleks ise pidanud ennast kindlustama.
Tööandjate Keskliidu nutulaul on küll kohatu. Töötajate sundimine FIE-ks vähendas nende sotsiaalseid kohustusi ja nüüd pahandada, et miks need FIE-d samas ulatuses tööandjate kohustusi täita ei taha, ei ole soliidne. Miks nad peaksid oma sissetuleku arvel neid kohustusi täitma?
Eiki Nestor,
Riigikogu liige,
sotsiaaldemokraat
