Järjekordne valdade-linnade võimekuse analüüs sai äsja avalikuks. Uuringu tulemusi kommenteerinud regionaalminister andis mõista, et suur osa meie 226 linna ja valla juhtidest, kes rahva rinda rõhuvad ja progressil jalus seisavad, toovad häda ja õnnetust.
On see aga ikka nii? Jättes kõrvale mõned üksikud juhtumid, on valdav enamik Eesti vallavanematest, volikogu esimeestest ja valdade töötajatest patrioodid, kes töötavad oma kodukandi ja kohaliku rahva hüvanguks. Milleks siis ikkagi paljusid omavalitsusi likvideerida? Kas selleks, et kaotada kohalik initsiatiiv?
Viimasel ajal räägitakse ohtralt vabaühendustest, mis kannavad kohalikku initsiatiivi ja identiteeti. Kannavadki. Aga kas nüüd kätte jõudnud hetk, kus vabaühendused peaksid üle võtma kõik selle, mida vallamajas tehakse, lisaks veel päästeteenistuse ja korrakaitse töö organiseerimise? Maal on teatavasti asjad nii, et suur osa aktiivsetest inimestest töötab kaugemal ja tuleb koju vaid nädalavahetusteks.
Väikestes valdades hoiavad enamasti elu üleval need inimesed, kes töötavad valla asutustes – koolides, hooldekodudes, raamatukogudes ja rahvamajades. Vabaühendused toetuvad tihti omavalitsuse nõule, abile ja rahastamisele – käsikäes tegutsedes edendavad vallad ja vabaühendused kohalikku elu. Maapiirkondade omavalitsuste kokkupanemine numbrilisel alusel, olgu siis igatsetud piiriks 5000, 10000 või 25000 elanikku, ei too kaasa muud kui kiirema ääremaastumise.
Valdade võimekuse analüüsi koostajad toovad igati õigustatult esile omavalitsuste suutlikkuse erinevuse. Sisuliselt ei ole asi ju arvudes ega edukuse edetabelites, vaid inimestes, nende elu-olus ja parema elukvaliteedi kindlustamises.
Me ei tohi unustada, et valdadel on mitmeid funktsioone ja et omavalitsuste roll ei seisne ainult teenuste osutamises. Sellele lisandub osalusdemokraatia tagamine ja kaasamine, elanike tahte vormistamine ja väljendamine, kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine ja palju muud. Omavalitsus tähendab ka kohalike inimeste õigust ise kohalikke asju korraldada. Vallad teevad seda kõike, toetudes seadustele ja seadusega tagatud piiratud (?) rahastamisele. Kuidas siis ikkagi ületada vastuolu omavalitsustele pandud ülesannete ja suutlikkuse vahel ja teha seda nii, et ei hävitataks head, mida kohalikud omavalitsused endas kätkevad?
Sellele küsimusele on vastus olemas. Haldusreformi lahendus peitub mitte valdade sunniviisilises liitmises, vaid maakonna taseme tugevdamises, täpsemalt maakondliku omavalitsuse taastamises. Iga uus on ammu unustatud vana – maakondlikud omavalitsused olid olemas nii esimese Eesti Vabariigi ajal kui ka taasiseseisvumise järgsel perioodil.
Maakondliku omavalitsuse korraldada peaksid olema need tööd ja tegemised, mida ei ole mõistlik teha ühes omavalitsuses ja mis on seni takerdunud valdade-linnade piiridesse ning erimeelsustesse. Vaieldamatult on mitmeid teenuseid ökonoomsem ja mõistlikum pakkuda üle valdade piiride. Loetelu on siin pikk – gümnaasiumivõrk, prügimajandus, keskkonnakaitse, planeerimine, ettevõtluse edendamine, maakorraldus, piirideülene kultuurielu edendamine ja sotsiaaltöö. Maakondlik omavalitsus võiks välja kasvada omavalitsuste liidust. Vastupidiselt levinud müüdilem ei ole selleks raha juurde vaja. Osa funktsioone koos vastava finantseerimisega saab üle tuua kohalikest valdadest, osa saab üle võtta maavalitsustest ja osa tuua tagasi riigi tasemelt. Tõsiasi on, et sellise reformi elluviimine eeldab poliitilist tahet ja erakondade vahelisi kokkuleppeid. Kui jäädagi pikalt arutama ja haldusreformi palli vanas vaimus edasi veeretama, ääremaastuvad teatud piirkonnad lõplikult. Elu peab olema kõikjal Eestis elamisväärne.
i
NEEME SUUR, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
