Majanduses on kriis… sest raha on vähe. Raha abil juhitav laevuke, mille nimi on majandus, on karile jooksnud. Väidetavalt rabelevad kõik selleks, et kriisist välja jõuda, aga tegelikult oleme lihtsalt jõudnud faasi, kus majandus ei saa toimida.
Elutegevus peatub, sest puudu on rahast – sellest väärtusetust vahetusväärtusest, mida ülistatakse kui kõige väärtuslikumat asja maailmas. Kõik on nõus tööd tegema selle nimel, et luua reaalseid väärtusi. Seetõttu ei ole majanduskriisi tekkimine võimalik. Järeldus – majanduskriis on kunstlikult tekitatud vahetusväärtuse kokkukorjamise teel. Midagi ei ole võimalik müüa, sest raha hulk turul on olematu. Kuhu see raha siis kadus ja miks?
Rahast tehti kaup
Kõik saab alguse sellest, et rahast on tehtud kaup. Nõudlus selle järele tekitatakse nii, et hoitakse raha hulka turul väiksemana, kui oleks reaalselt vaja. See tekitab võimaluse raha laenata ja seeläbi ilma reaalset väärtust loomata kasumit teenida.
Pank laenab raha ja soovib iga krooni asemel tagasi saada 1,2 krooni. Laenaja on sunnitud looma 1,2 kooni eest reaalset väärtust ja selle raha vastu vahetama ehk maha müüma. Müüa aga ei õnnestu, sest raha on vähe ringluses. Pank saab taas laenata – sest nõudlust reaalse väärtuse järele ei vähene. Röövimine toimub… aga liiga aeglaselt.
Selleks, et loodud väärtused kiiremini omastada, lõpetatakse ühel hetkel raha pumpamine majandusse ja korjatakse seda võimalikult palju kokku. Elu jääb seisma – asjade hinnad langevad paar-kolm korda ja kõike on võimalik poolmuidu osta. Sellega asi ei piirdu. Tegutsema on asunud finantsmereröövlid. Pumbates raha välja teatud piirkondadest (riikidest), esitatakse karme nõudmisi: makske miljardeid, kui te tahate, et teie riik kokku ei kukuks. Ja riigid (maksumaksjad) maksavad. Ega neil ju palju valikuid ei ole – globaalses maailmas ei leidu jõudu, kes suudaks finantshiidudele vastu astuda.
Patiseisust välja?
Sotsiaalset kaitset pakkuvate heaoluriikide aeg on möödas ja tulekul on anarhia. Me vaatame rahulikult pealt, kuidas riigid pankrotti lähevad. Mis saab siis, kui maksumaksjad keelduvad riiki rahastamast, sest avalikke teenuseid pakub riik järjest vähem. Selles ei olegi tegelikult probleem. Töölisest maksumaksjad ei ole enam võimelised riiki rahastama ja globaalset kapitali ei ole võimalik maksustada. Patiseis.
Kui me tahame, et majandus õitseks, siis tuleb pürgida järgmiste eesmärkide poole:
Riik kontrollib raha hulka turul, tagades püsivalt olukorra, kus vahetusväärtuse hulk on piisav selleks, et majandus saaks toimida. Indikaatoriks tuleks panna mõnede reaalset väärtust omavate esmatarbekaupade hinnad. Manipuleerimise vältimiseks peaks indikaatoreid olema võimalikult palju.
Raha ei tohiks olla kaup. Raha emiteerimine ja laenamine peaksid taas saama riigi monopoolseks staatuseks. Raha laenamine ettevõtluse (majanduse) arendamiseks peaks toimuma ilma vahendustasuta.
Kuidas selleni globaalselt avatud turul jõuda, see on küsimuste küsimus. Vastus sellele küsimusele tuleb aga kindlasti leida, sest vastasel juhul vaatame rahulikult pealt, kuidas globaalne kapital hävitab riigid, rahvad ja kõik vähegi püsiva. Me teame, et iga järgmine majanduskriis tuleb eelmisest hullem. Mitu kriisi me oleme võimelised üle elama? Kurb on taluda rasket olukorda. Veel raskem on taluda teadmist, et see kunstlikult tekitatud olukord on välditav.
iii
RIHO JAANUSKA
