Kui peaminister käis Riigikogus tuleva aasta eelarvet üle andmas, tekkis meil Andrus Ansipiga mõttevahetus selle üle, kas Maastrichti kriteeriume ehk eurotsooni pääsemise norme oleks saanud ka varem täita. Mina arvasin, et oleks, tema mõistagi, et mitte.
Tegelikult on see vaidlus hoopis põhimõttelisemal teemal: kas riik peaks maksupoliitika läbi majanduse arengusse sekkuma, kasvu ohjeldama, tarbimist piirama ja säästmist soodustama. Ehk teisisõnu: kas maksude kehtestamisel on peale riigile tulude teenimise ka muid ülesandeid.
Parempoolsete loosungid “turg paneb kõik paika“ ja “maksudega ei mängita“ annavad edasi nende ideoloogilise lähtepunkti: riik ei tohiks majandustsüklitesse sekkuda ega turu käitumist mõjutada. Sotsiaaldemokraadina olen mina teisel seisukohal – riik peab majanduslangust pehmendama ning liiga kiiret majanduskasvu jahutama.
Olen veendunud, et lisaks riigi minimaalsete kohustuste tuludega katmisele on maksusüsteemil veel mitu ülesannet. Esiteks liigse kihistumise ja suurte tuluerinevuste tasandamine. Teiseks aga ka buumi ajal majanduse ülekuumenemise vältimine ning kriisi ajal tööhõive ja ekspordi turgutamine. Süsteemi stabiilsus on kindlasti oluline ja ühtegi muudatust ei tohiks teha uisapäisa, ent kuna majandus areneb tsükliliselt, siis ei saa ka maksupoliitika olla täiesti staatiline. Pole ju võimalik, et madalaid, ühetaolisi ja kaudseid makse eelistav süsteem sobib ühtviisi hästi majanduse kiire kasvu ajal säästmiseks kui languse ajal tarbimise ergutamiseks.
Edumeelne tulumaks
Maksusüsteem peab olema õiglane. Õiglus ei tähenda aga seda, et igaühelt võetakse võrdselt. Õiglane süsteem arvestab ka inimese võimet maksta. Näiliselt õiglane ühetaoline süsteem seda piisavalt ei arvesta: ühetaolise tulumaksu ja eranditeta 20 protsendi suuruse käibemaksu määra puhul maksab madalapalgaline töölkäija kogu oma sissetuleku pealt, kust vaid väike tulumaksuvaba miinimum maha arvatakse, tulumaksu. Kõik, mis kätte jääb, kulub esmatähtsatele kaupadele ja teenustele, millelt mõistagi võetakse riigile ka täismääras käibemaks. Suuremapalgalisel ei kulu aga kogu tulu esmavajaduste rahuldamiseks. Tal on võimalus säästa ja investeerida, mis on iseenesest hea. Ent seda eelist võimendab ka asjaolu, et riigimaksudeks võetakse tema sissetulekult väiksem osa kui vaesemal inimesel.
Täiendav maksuaste suure sissetulekuga inimeste ülemisele tuluosale oleks seega õiglane lahendus. Nii võiks minu arvates inglisekeelse termini progressive income tax tõlkida mitte astmeliseks, vaid progressiivseks tulumaksuks, mis tähendab edumeelset maksusüsteemi.
Tulumaksusüsteem vajab veel üht põhimõttelist muudatust. Parempoolsed on seni Riigikogus tagasi põrgatanud ettepaneku kaotada ära erisoodustusmaks, mida tööandja peab maksma töötaja tervise edendamisse tehtud investeeringutelt. Naeruväärne ja liialdatud on paremerakondade kartus, et nii hakataks edaspidi töötajatele palka maksma pimesooleoperatsioonides või jooksutossudes. Vastupidi – inimkapitali investeeritud raha toob igal juhul kasu ka riigile ning seetõttu esitavad sotsiaaldemokraadid oma ideed seni, kuni see läbi läheb.
Õiglased käibemaksuerisused
Tulumaksusüsteemi muutmine peaks sündima koosmõjus madalama käibemaksumääraga esmatähtsatele kaupadele ja teenustele. Täna on sellisteks kaupadeks tunnistatud eelkõige ravimid. Sotsiaaldemokraadid tahavad käibemaksu soodusmäära laiendada veel toidule ja samuti kultuurikaupadele ning -teenustele, mida me samuti inimese esmavajaduste hulka loeme.
Toidukaupade madalam maksumäär annaks kaks hea tulemuse. Esiteks tekiks surve toidukaupade hinna alanemiseks. Teiseks toetaks see meede kaudselt ka kodumaist toidutootjat ja töötlejat, seda eriti pärast 2013. aastat, mil Eesti riik ei maksa enam Euroopa Liidust tulevate toetuste kõrval põllumeestele täiendavaid toetusi.
Kuna juurdemaksete lõppemine vähendab riigi kulutusi, on kohe olemas ka kate soodusmäära rakendamisest tulenevale tulude vähenemisele.
Maksusüsteemi muudatusi on vaja põhjalikult kaaluda, ent neid ei ole vaja karta, veel vähem peljata debatti erinevate maksude mõjust. Sealjuures ei tohi arutelu keskenduda ainult sellele, kuidas maksureform mõjub riigi makromajanduslikule arengule, vaid tõstma tähelepanu keskmesse inimese ja tema toimetuleku.
i
SVEN MIKSER, sotsiaaldemokraat
