Põltsamaalane Väino Valdmann avastas tänavu ühtäkki, et on juba veerand sajandit kõikvõimalikel näitustel esinenud, ning otsustas seda sündmust tähistada väikese tagasivaatega oma loometeele. Näitust pealkirjaga „Retro” saab Põltsamaa kultuurikeskuses täna vaadata kahjuks viimast päeva.
25 aastat tagasi astus Väino Valdmann Jõgeva fotoklubisse, mis koondaski mitte ainult Jõgeval, vaid ka mujal maakonnas (ehk toonase nimega rajoonis) elavaid fotokunstihuvilisi. Et fotoklubi näitused pandi üles enamasti Jõgevale (Põltsamaal polnud siis õieti kohtagi, kus näitusi teha), on suurem osa juubelinäitusele üles saanud piltidest Põltsamaa publiku ees esimest korda. Nii võis mõni näitusekülastaja saada rõõmsa üllatuse osaliseks, leides end näitusepildilt beebi või spordihuvilise teismelisena, mõne pildi puhul tuli aga ilmselt kahetseda, et sellel kujutatav ise seda enam ei näe, sest on igavikuteele lahkunud.
Paari aastakümne taguste mustvalgete fotode hulgast jäävadki enam meelde need, millel kujutatud lapsi ja vanu inimesi: hobuvankril mööda teed logistavat taati, trepil koera silitavat memme ning tööpingi taga midagi meisterdavat vanemat härrat. Kui arvestada, et fotode autor oli neid inimesi ja hetki jäädvustades üsna noor, jääb üle imestada tema nägemisoskuse ja tunnetamisvõime üle: neis fotodes on emotsiooni ja on üldistusjõudu.
„Tollal sai nii mõnigi pilt tehtud ajalehe tarbeks,” meenutas Väino Valdmann. „Osa pilte ilmusid tänase Vooremaa eelkäijas, rajoonilehes Punalipp, osa Rahva Hääles. Mõned pildid illustreerisid mu enda kirjutatud nupukesi, enamik aga põltsamaalasest ajakirjaniku Julius Tillo lugusid.”
Vanade fotode revideerimine ja digitaliseerimine oli Väino enda jaokski päris põnev tegevus. Tagantjärele kahetseb ta ainult seda, et ei olnud omal ajal piisavalt korralik, märkimaks üles, kus, millal ja mis asjaoludel pildid tehtud ning keda nendel kujutatud.
Photoshopi abita
Näitusel saab aimu ka Väino paari aastakümne tagustest katsetustest kunstfoto alal. Digitaalfotograafiast koos piltide arvutis töötlemise võimalustega ei osatud siis vähemasti siinkandis veel undki näha. Sestap katsetas uudishimulik Väino mitmesuguseid muid meetodeid, nagu eri negatiividelt pärit objektide topeltsäritamise abil kokkumiksimine, negatiivide retušeerimine, mustvalgete fotode värvilise tušiga koloreerimine jne. Ühest küljest kannavad need pildid muidugi ajastu pitserit, teisalt — ega noorem vaataja pruugi selle peale tullagi, et niisuguseid asju ka Photoshopi abita teha annab.
Kokkumiksitud-koloreeritud kunstfotod olidki mingil hetkel Väino n-ö kaubamärk. Siis aga saabus tõepoolest arvutiajastu ja Väinost sai paadunud digifänn, kes hakkas fotodele lisama arvutiprogrammidest pärit 3D detaile ning lõpuks üldse puhtasse arvutigraafikasse „ära kadus“. Sealt jõudis ta mõne aasta eest tiiruga „puhta“ fotograafia juurde tagasi, asudes süstemaatiliselt jäädvustama Jõgevamaa eri piirkondi. Mööda maakonda sõitmiseks hankis ta endale ATV. Nüüdseks on esimene ATV juba „läbi sõidetud“ ja uuega asendatud. Samas võib öelda, et nende soetamine on ära tasunud: vahepeal kippus Jõgevamaa kohta käivate fotode avaldamisõiguse müügist laekuma juba vaat et niisama palju raha kui Väino põhilisest leiva-ametist — IT-süsteemide hooldamisest.
Huupi pihta
Enne juubelinäitust tundis Väino aga eneselegi ootamatult, et on kõigest, mis juba tehtud, tüdinud, ning tahaks teha midagi sootuks uut. Ning asus, piltlikult öeldes, sogasest veest kala püüdma. Selleks soetas ta endale veekindla „digiseebika” ning hakkas veealuseid pilte tegema — põhiliselt Kamari paisjärve ääres. Põltsamaa tuntuima allveefotograafi Gilmar Krživetsi kombel täisvarustuses vee alla sukelduma ta ei hakanud, vaid piirdus kummirõnga abil veel peal ulpimise ja fotoaparaadi vee alla pistmisega.
„Jalgupidi vette ronida ma ei saanud, sest siis oleks jalgadega põhjast üles aetud muda vee sogaseks teinud ja ma oleksin pildita jäänud,” ütles Väino. „Ega ma ise tegelikult ju näinudki, mida ma pildistan, aga sellele vaatamata sain nii mõnegi huvitava kaadri.“
Põltsamaa näitusel on väljas ainult paar-kolm veealust kaadrit, palju suuremat valikut selliseid pilte saab näha Tallinna vanalinnas kunagise raevangla hoones asuvas fotomuuseumis, kus Väino avas 2. oktoobril näituse „Veemälu“., mis jääb avatuks 2. novembrini.
Lõpetuseks oleks aus öelda, et selle näitusetegevuse juubeli mõtles Väino tegelikult välja rohkem veesegamiseks. Tegelikult oli tal ka päris juubel: ta sai 22. septembril 50-aastaseks. Aga selle koha pealt oli tal vist tõesti õigem suu kinni hoida: kes see ikka uskunud oleks, et temasugune poisikese väljanägemisega inimene kah meheikka jõudnud on.
Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis saab Väino Valdmanni fotosid täna, nagu öeldud, viimast päeva näha, sest homme pannakse sinna üles juba Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite fotod. Kes Väino näitusele enam ei jõua, võib tema fotosid vaadata kodulehelt http://fotod.planet.ee .
RIINA MÄGI
