Juba nädal aega on ühiskonnas teemaks olnud riigikontrolöri aastaaruanne. Olen paljuski nõus teravate väljaütlemistega, riigi perspektiivide ja valitsuse tegevuse aadressil. Riigikontrolöri antud intervjuus Eesti Rahvusringhäälingule riivas aga väga valusalt kõrva koolitoidu teemal antud kommentaar. Lugupeetud Mihkel Oviir ütles, et meie sotsiaalkulutused on väljunud kontrolli alt ja riik ei pea tegelema lausdoteerimisega. Sealhulgas ei ole ka koolitoitu mõtet tasuta jagada, vanemad jõuavad selle eest maksta küll.
Küsimus on eelistustes
Vaidlen vastu. Küsimus on siiski eelistustes. Kaherealisel Tallinna — Tartu maanteel on ebamugavam liigelda kui neljarealisel ja punktist A punkti B jõuab viis kuni kümme minutit kauem. Ohutus sõltub juba igaühe enda riskijulgusest, aga me saame kaherealise teega hakkama. Ilma lasteta aga paraku mitte. Tasuta soe koolitoit on riigi tuleviku kindlustamine läbi laste tervise ja kindlustunde, läbi nende perede ja ka üksikvanemate, kes veel riskivad meie riigis lapsi sünnitada ja neid selles riigis kasvatada.
Muidugi pole paljudele lapsevanematele kooli toiduraha maksmine probleem, aga lähtume sellest, et tegemist on lastega ja me peaksime kohtlema lapsi võrdsetel alustel. Ei ole vaja tekitada ebavõrdsustunnet juba lasteaiast peale, et Juku ostab kaneelikukli, aga Annil on toiduraha maksmata. Paljud teised momendid koolielus vajavad niigi delikaatset lähenemist ja vanemate ning pedagoogide psühholoogia alast osavust, et erinevate materiaalsete võimalustega lapsed üksteise vastu viisakaks jääksid ning koolielu mõnele neist kannatusteahelaks ei kujuneks.
Maksimaalse emapalga saajatele võiks ju ka öelda, et teil oli ju enne nii suur palk — jõuate lapsepuhkusel olles säästudest ära elada.
Arenevale lapsele vajalik keskkond i
Kohtusin hiljuti ühe noore emaga, kelle oma hea ema hoiab kodus tema nelja-aastast last. See on majanduslikult kasulik ja noor naine oli sellise võimaluse üle siiralt õnnelik, sest tal pole vaja maksta kallist lasteaiamaksu. Mulle meenuvad need ajad, kui ma ise laps olin. Erinevad ajad ja erinevad riigikorrad. Olin juba suur tüdruk ja ema käekõrval käisime meie kodust umbes 150 meetri kaugusel asuvas lasteaias mulle kohta vaatamas. Mäletan siiani, et olin ütlemata kurb, kui mind siiski sinna linna lasteaeda ei võetud, sest tookordse haldusterritoriaalse korralduse järgi elasime me maal ja ema töötas kolhoosis. Võisin olla umbes nelja-aastane ja tundsin suurt vajadust mängukaaslaste ja omavanuste laste seltsi järele.
Aastaid hiljem käis sealsamas lasteaias mu poeg. Ma tundsin tõelist rõõmu, kui laps omatehtud joonistuste ja kleebistega tähtpäevade puhul mul südant soojendas. Polnud kuigi suur probleem kodus uudishimulikule lapsele tähti õpetada, aga meisterdamine, joonistamine, teiste lastega koos õpitud tantsud ja laulud, enesekehtestamise ja kollektiivis suhtlemise oskus oli väga vajalikud kogemused ja kõike seda poleks ma kodus suutnud lapsele pakkuda. Rahadega oli ka siis kitsas ja lasteaiamaksu tasumisega oli päris suur mure. Aeg oli 1989-1994. Pidigi olema raske, aga lasteaed on arenevale lapsele nii vajalik.
Lasteaias samuti tasuta toit
Mis vahepeal muutunud on? Lasteaedu on suletud ja siis jälle taasavatud. Sanitaar- ja mis iganes nõuded on viidud Euroopa tasemele. Kas ka täis kõht kuulub Euroopa taseme nimistusse? Meie kasvatajatest on õpetajad saanud, see tähendab ameti nimetamist selle sisu järgi. Viie- kuni seitsmeaastased saavad kooliks valmistumiseks vajalikku algõpet ja reeglina peaksid kõik sellises vanuses lapsed kindlasti lasteaias käima.
Lasteaiatasu koosneb kohamaksust ja toidurahast, mis on erinevates omavalitsustes erinev, kuid siiski päris kopsakas summa. Meie ainuke Euroopas saavutatud esikoht hinnatõus on siin samuti määrava tähtsusega.
Nüüd peakski riik näitama tahet seada lapsed prioriteediks. Anname oma lastele süüa. Kohalikud omavalitsused siplevad raskustes, kohustusi on järjest lisatud, aga raha on vähendatud. Riik võiks tulla oma lastele appi. Toidame oma lapsed ära eelkoolieast alates kuni gümnaasiumini välja!
Sellega oleksime ühe kõige elementaarsema probleemi lahendanud. Vaat see oleks juba riik – enne söödame oma lastel kõhud täis ja siis aitame teisi ka, isegi Euroopat!
i
