Selle aasta Saare valla metsateatri koht, kus aegajalt toimuvad kohaliku külaseltsi üritused, on end võõra silma eest metsade vahele osavalt ära peitnud. Kui Sirguvere külaseltsi simmaniplatsile kohale jõuan, avaneb harjumuspärasest sootuks teistsugune vaatepilt.
Lavakujunduseks on liiv, vulkaanid, iidsed kivimüürid ja kaev. Veidi eemal pinkidel istub suur osa teatriseltskonnast, sööb suppi ja vahetab omavahel lõbusaid repliike. Toimuva peasüüdlane, proovide eestvedaja ja etenduse “Väike prints” lavastaja on metsamees Mati Tikk.
Viisteist aastat metsateatrit
“Meil tekib iga viie aasta tagant see rahutus midagi teha,” tunnistab Mati.
“Ei, ikka tihedamini ju,” sekkub kuninga osatäitja Raivo Adlas.
Mati: “Ei. Viimane oli Manteuffel ja viis aastat tagasi.”
Raivo: “Tõesti või?”
Mati: “Jah, aeg lendab, Raivo, aeg lendab.”
“Enne seda oli natuke tihedamalt,” meenutab lenduri osatäitja Veikko Täär.
Mati: “Aga siis me saime vanemaks ja targemaks ja enam ei tükkinud nii tihedalt tegema asju.”
Vahepeal on võtteplatsil Raivoga kaasas olev koer mudaaugus püherdamas käinud, üleni porine ja pälvib seltskonna tähelepanu. “Ma ehmatasin ka ära, et kas on ikka sama koer. Enne oli ilus pruuni- valgekirju ja nüüd on üleni must ja narmendav,” lõõbib keegi seltskonnast.
Raivo kiidab metsateatrit ja räägib, et tema jaoks on sellest osavõtmine rohkem puhkus kui töö. “Tööd pole olnudki see suvi. Kui see hullumeelne munk, kes röökis seal Toome peal, kui seda nüüd tööks lugeda. Seal tuli lihtsalt röökimas käia,” muigab ta. Arupärimise peale saan teada, et jutt käib Tartu Toomkiriku varemetes toimunud etendusest “Roosi nimi”. “Kas sa pärast etendust oled ka Toomemäel röökimas käinud,” itsitab Mati. “Ei ole. Kui ma sealt läbi lähen, siis vaadatakse küll imelikult, et ei röögigi enam,” muigab Raivo.
Vaba ja vahetu õhkkond
Veikko Tääri arvates on vaba aeg ja töö metsateatri tegemises ühendatud. “Meil on siin selline mõnus kamraadide õhkkond. Kuidagi omakeskis 15 aastat tagasi sai alustatud,” märgib ta.
Raivo: “Metsateatrina alustasime, aga mis ta nüüd meil siis on?”
Mati: “Saare valla metsateater. Arvestades, et Saare vald läheb hingusele, siis me saame nagu sünnipäeva ja peied korraga ära pidada. Tulevad lõbusad peied.” Mati jutust õhkub elutervet irooniat ja huumorit. “Et meil enamik tükke on looduse keskel, siis tundus omal ajal selline nimevalik loogiline. See siin on esimene tükk, kus on sellised asjad üles pandud. Aga paraku jah, meie kliimas Saharat muidu ei saa. Oleme, nagu ikka, üritanud minimaalsete vahenditega saavutada maksimaalset tulemust. Loodus ja kõik haldjad on tavaliselt meie poolt olnud,” nendib ta.
Teatud mõttes annab metsateatri kontseptsioon tegijatele vabamad käed. “Siin on meil kõigil võimalus üksteisele märkusi teha. Meil pole kasutada neid vahendeid, mis tavateatris. Eks see kokkusaamine on selline õhinapõhine. Prooviperiood on lühike. Me oleme mentaalselt end pikalt ette valmistanud ja Mati on teistega (amatöörnäitlejatega-toim.) eelnevalt proove teinud,” mõtiskleb Veikko toimuva üle. Inimestel on vahepeal kõhud täis saanud, võtteplatsil algab aktiivne liikumine ja tegevus.
Ärinaine, rebane, madu ja vapper väike prints
“Sahara kõrbeliival” võtavad koha sisse Raivo ja Greta Plato Kääpalt. Viimane kehastab väikest printsi ja on varem Mati käe all näiteringis osalenud. Veikko Tääri, Raivo Adlase, Marko Mäesaare ja Karl Sakrits on kõik profid, Gretale on see aga esimene korralik näitlemise tuleproov.
Mati seletab Gretale, et viimane liialt vuristab. Greta võtab teksti algusest peale, proovib uuesti. “Väikeses printsis” on palju sümbolirikast mõistukõnet ja kes teksti lugenud pole, sel võib proovides esitatust arusaamisega esialgu natuke tegemist olla. Järgmisena astub lavale Kaia Jaanus (ärinaine), kes mängib väga ekspressiivselt, liigub laval hästi ja loeb kokku taevatähti. Neid saab ta kokku koguni 500 miljonit.
Muljetavaldav on stseen, kus lendur sugestiivse ja meditatiivse muusika saatel väikese printsi kukile võtab ja nad omavahel mõtteid vahetavad. Lõputu liivaväli ja kahe inimese viibimine looduse meelevallas – stiihia näib siin hästi esile tulevat. Olustikule lisab sürreaalset meeleolu taevast kostev lennukimüra, mis millegipärast pikemat aega juba vaibuda ei teha. Lavale tuleb rebane (Mari Tikk), kes ümber väikese printsi nagu kass ümber palava pudru käib. Rebane on kaval ja kuulub meelitajate meistriklassi. Tundub, et tegelaskuju ja näitleja vahel on jällegi kooskõla. Mao rollis on praegu Mati ise ja dialoog Gretaga sujub. Greta on nüüd juba palju rohkem sisse elanud ja tekst hakkab senisest rohkem elama. Lendur tuleb lavale ja tapab mao. Teistest näitlejatest ja korraldustiimi liikmetest koosneva publiku tõmbab see käima ja rahvast läbib üleüldine naerupahvak. Mati sureb ja itsitab.
Automakist pannakse käima tango ja lavale tulevad maapealsed roosid – tüdrukud, kes väikest printsi õrritada ja segada püüavad. Greta ajab noored provokaatorid minema ja Mati hüüab: “Sa pead nad kõvema häälega ja neile järgi joostes minema ajama.” Greta näib olevat juba väsinud, aga peab pikale proovipäevale vapralt vastu. Esimene läbimäng kohalolevate näitlejatega jõuab lõpule ja Mati näib rahul olevat.
Lahkun sündmuskohalt ja olen veendunud, et 23.-25. augustil toimuvatele etendustele tuleb vähemalt ühel päeval kindlasti kohale tulla. Sirguvere külaplatsil ei näe sedalaadi teatrit just iga päev. Etendused algavad kell seitse õhtul ja pileti saab soetada kohapealt.
JANNO ZÕBIN
