Tänu loode- ja põhjatuultele oli meri juuli teisel poolel nädalajagu päevi üsna tormine. Kindlasti meeldivad tugevad lained laine- ja purjelauduritele, vähem on nad meeltmööda kalameestele ja lõbusõitjatele. Kas merele minejate ohutus on täna piisavalt tagatud? Julgen väita, et ei.
Siseminister vaatab õnnetuste statistikat ja kiitleb paranenud näitajatega. Kuna päästevaldkonnas on riiklik prioriteet inimelude säästmine nii liikluses, tules kui ka vees, siis pealiskaudsel vaatlusel võikski nagu rahul olla. Aga kui arvestada Eesti rahvaarvu drastilist vähenemist, siis ei saa kuidagi leppida, et õnnetustes hukkus meil 2012. aastal 195 inimest, neist osa mereõnnetustes. Tänavu esimesel poolaastal on meres elu kaotanud neli inimest. Ka on kasvuteel mereõnnetuste arv.
Viimase kümmekonna aasta jooksul on üle Eesti tehtud korda kümneid väikesadamaid ja korrastatud lautrikohti. Kui on toimivad sadamad, siis on olemas ka nende kasutajad, keda aasta-aastalt juurde tuleb. Olgu nad siis kutselised kalurid, ühevõrgumehed või lõbusõite tegevad paadi-, kaatri- või purjekaomanikud. Just suvekuudel on üha enam ka neid, kes ostavad endale kaikoha ja lähevad veeolusid täpselt tundmata ohtu eirates merele või järvele ka siis, kui kohalikud veekogule lähedalegi minna ei tihka.
Mida annab olukorra parandamiseks ära teha? Kuidas kindlustada paremini inimeste turvalisus? Murega väikesadamate ohutuse pärast on minu poole pöördunud nii Peipsi kui ka Saadjärve ja Võrtsjärve äärsed aktiivsed kohalikud inimesed. Ja ka saarlased, kelle tegemistega ma suvel hästi kursis olen. Saaremaa Tagaranna küla mehed on lausa omaalgatuse korras püüdnud kasutatud merepäästetehnikat soetada, et Rannaaugu sadamat igati kaasaegseks ja turvaliseks muuta. Müts maha nende ees!
Arvan, et peaksime enam usaldama ja kaasama kohalikust kogukonnast pärit vabatahtlikke. Et ei läheks nii, nagu juhtus Saadjärve ääres, kus päästjad läksid keskkonnakaitsjatelt luba küsima, et kasutada järvel suurema võimsusega paadimootorit, kuid seda ei antud, sest kardeti, et äkki läheb veesuusatajate vedamiseks või lihtsalt lustisõiduks.
Reeglina on väikesadamatega seotud inimestel olemas soov ühiskonda ja ohutusse panustada, kuid neil puuduvad vajalikud vahendid ja ka rahalised võimalused. Siin on koht, kus riik saaks appi tulla – kaardistada ära sadamad, pidada kohalikega nõu, mida on hädapäraselt vaja ära teha. Ja mis kõige olulisem – aidata vabatahtlikel tehnikat ja abivahendeid soetada. Samamoodi on riik toetamas vabatahtlikke päästekomandosid. Uskuge, kõik see toob säästetud inimelude näol ühiskonnale rohkem tagasi kui sinna panustatud maksumaksja raha.
Ja loomulikult lasub merele või järvele minejatel endal vastutus – enne otste lahtipäästmist tuleb alati tutvuda ilmateatega, kontrollida oma aluse korrasolekut ja sedagi, kas kütust jagub ja kas mobiiltelefon on laetud.
JAAN ÕUNAPUU, riigikogu liige, SDE
