Ilmselt on puudu motivatsioonist ? ei taha ise suurema palga nimel vaeva näha; ei taha ise tegevusi luua ning seda teistelegi pakkuda. Jõgeva linna kodanik ei näe väheste võimaluste juures õnneks oma kodulinna arenguvõimalusi nii mustades värvides ning paneb oma lapsed ikka kodulinna gümnaasiumi. Isegi siis, kui pereisal on oma firma pealinnas või teenib ta leiva lauale sealsetes ametiasutustes.
Nüüdisaegse ettevalmistusega inimene ei leia tihti oma kodupiirkonnas haridusele vastavat tööd, kuid elukohast kauge töökoha vastuvõtmist takistavad suured sõidukulud, halb ühistranspordi korraldus, väikesed lapsed ja elukoha muutmiseks vajaliku raha puudumine.
Hallil lumisel argipäeval tööle tõtates kohtan teel tuttavaid nägusid. Unine naeratus ja rutakas kõnnak annavad selgelt märku sellest, et kõik kiirustavad järjekordselt alanud päeva veetma. Tööle ja lasteaeda tõttavad kaaslinlased, vuravad autod tekitavad tunde, justkui elaks suurlinna piiril. See on aga väikelinn oma 3,86 ruutkilomeetrisel alal.
Pessimisti ja töötu jaoks on iga väiksem koht jube pommiauk, kus kolmest aknast näeb asfaldiplatsi (kui sedagi) ja korvpallilauda ning selle taga jõge, teisel poolt maja aga pesunööre ja aiamaad. Enamus siiski püüdleb hea töö ja elamisväärse elu poole.
Küsimus siis, kuidas tekib motivatsioon midagi muuta, et ka enesel oleks hea kodulinnas elada? Seoses majanduse ümberstruktureerimisega muutus paljude ettevõtetest vabanenud töötajate kvalifikatsioon tööjõu nõudlusele mittevastavaks ja tööturule tagasipöördumiseks on neil vaja ümber õppida või täiendada oma teadmisi ja oskusi. See aga nõuab Jõgeva ettevõtetelt rahalist väljaminekut. Samas: ajalehtedes ilmuvaid tööpakkumiskuulutusi ei ole võimalik alati tõsiselt võtta, sest napisõnaliste kuulutus ei saa anda piisavalt infot.
Nagu igal medalil on teine pool, nii ka töö valdkonnas. Tänasel Eesti tööturul võib juhtuda ka nii, et tööandjad haritud inimesi üldse ei vaja, sest tööandjatel endil on madal haridustase. Targema ja paremate oskustega töötaja tööle võtmine võib tööandjale tülikas olla ja ebameeldivust valmistada, sest haritud töövõtjad tunnevad seadusi ja võivad hakata tööandjale põhjendatud märkusi tegema või neid isegi õpetama.
Paljud ehk tunnevad ennast ära järgmistes lausetes: ?Olen tööd otsinud Jõgevalt ja maakonnast. Aga mida ma otsin, kui firmajuhid on 25-aastased ja naeravad mulle näkku. Nad tahavad endavanuseid. Kui vanus on üle 40, küsitakse, et kas muld on ikka kaasas, ja itsitatakse.? Või: ?Tööhõiveameti konsultandil peaks olema rohkem kannatust. Nende ülesandeks on meid aidata ja nõustada. Aga ta ainult registreerib su tuleku arvutis ja seejärel saadab sind uksest välja tööpakkumiste stendi vaatama. Üle kümne minuti ta sinu peale reeglina ei kuluta. Aga meiega tuleks rääkida, meile sobivaid variante pakkuda. Mitte nii, et meist ainult rutem lahti saaks!?
Elukeskkonna säilitamine ja arendamine põhineb ühisel tegevusel ja vastutusel. Motivatsiooni elamiseks ja töötamiseks Jõgeval annab teadmine, et panustades kasvõi natukene, viib see meie elu edasi. Paraku murdub lõpuks kangeimgi optimist, kui näeb, et tööandjad eelistavad siiski otsida endale tööjõudu kas tuttavate või personaliotsingu firmade kaudu, selle asemel et avalikustada oma vakantsid tööhõiveametis. Olukorda aitaks parandada ettevõtjate ja tööotsijate senisest suurem koostöö.
MARDO RAUKAS
