38 

Kui Mari pere koju jõudis, asus ema kohe köögis toimetama. Oli vaja toiduga tegeleda, et kõik õhtuseks Mari auks korraldatavaks peoks valmis saada. Tundus, et isa oli sellest kõigest nii väsinud – ta oli televiisori ette pikutama läinud. Mari läks isa juurde ja küsis:

“Issi, kas ma olen nüüd suur tüdruk? Kas nüüd ei kehti mulle enam need reeglid, mis siis, kui ma veel koolis ei käinud?”

Isa naeris veidi, võttis tütre sülle ja ütles:

“Sa oled nüüd kooliplika, aga sa pole veel nii suur. Selleni, kui sulle enam meie reeglid ei kehti, läheb veel kaua.”

Marile jäi see lause ebaselgeks, aga ta ei küsinud seletust, lootis veel ise selle üle hiljem ajusid ragistada. Isa pakkus Marile välja, et ta võiks Jaani üles otsida ning senikaua temaga mängida, kuni nemad emaga peoks ettevalmistusi teevad. Mari oli sellega kohe nõus, kuid jooksis veel korraks üles oma tuppa, et peoriided õueriiete vastu  vahetada. Pikad püksid ja tuulejope seljas,  vaatas tüdruk aknast välja. Ta  nägi, et Jaan istub oma trepil ja sorgib puuroikaga maad. Poiss tundus kuidagi õnnetu. See ei meeldinud Marile üldse. Tema jaoks oli tänane päev ainult rõõmustamiseks. Ta tormas kiiruga õue, jooksis üle tee ja istus poisi kõrvale.

“Mis viga, Jaan?”

“Midagi ei ole viga. Kõik on korras,” põikles poiss.

“Ei ole, ma ju nägin aknast, kui õnnetu näoga sa oled. Räägi mulle, mis on.”

Selle peale ohkas Jaan veidi ja jutustas siis tüdrukule loo, kuidas ta oli lootnud vanematelt 1. septembri puhul uue jalgratta saada, aga kuna ta polnud nii hea poiss olnud, kui isale oleks meeldinud, on ta sellest ilma jäämas.

Niimoodi nad istusidki natukene aega trepil ja sorkisid mõlemad toigastega mullas. Korraga kukkus Mari puutükk maha ja Jaan tõstis selle üles, et tüdrukule ulatada. Sel hetkel tuli Maril idee, mida Jaan tegema peab, et soovitud jalgratast saada.

“Jaan, ma tean, kuidas sa võid endale ratta saada!” hüüdis tüdruk rõõmsalt ja poisi silmadki lõid särama.

39 

“No räägi,” kibeles poiss.

“Ma arvan, et sa peaksid midagi väga head tegema. Tegema vanematele üllatuse või lihsalt mingi heateo. Siis nad saaksid aru, kui väga sa seda kingitust ikkagi väärt oled, hoolimata sellest, kas sa oled vahel nende keelust üle astunud.”

Jaan aga muutus kurvaks. Ta arvas, et see ei aita teda, sest eks ta ole varemgi häid asju teinud. Marile tundus, et poiss hakkab lootust kaotama ja see talle ei meeldinud. Ta jätkas ikka sama kangekaelselt:

“Ei, Jaan! Ega ainult prügi väljaviimisest või isal kardinapuu ülespanemisel abiks olemisest ei piisagi. Need on väikesed heateod. Sa pead midagi teistsugust tegema. Midagi, mida nad sinult üldse ei oota.”

Lõpuks saigi Mari Jaani nõusse, et nad peavad midagi head välja mõtlema, kuid veel mitte täna. Tänane päev oli nautimiseks, kuid veel enne tuppaminekut otsustasid nad veidike lätsu, korvpalli ja peitustki mängida.

Aeg veeres nii kiiresti, et varsti olidki lapsed juba söögilaua ääres. Mari ema oli isuäratava ja rikkaliku pidulauaga hakkama saanud.  Külla oli kutsutud vaid Jaani pere ning küll neil oli omavahel paljust rääkida. Peamiselt rääkisid emad-isad teemadel, millest värsked koolilapsed aru ei saanud, kuid vahel said nemadki veidi kaasa naerda ja sõna sekka poetada.

Kui lauasistumine tüütavaks muutus, otsustasid lapsed üles Mari tuppa mängima minna. Jaan istus voodile ja hakkas mõtlema, mis mängu seekord mängida. Mari aga tõstis enne põrandale vedelema jäänud riided üles ja pani kappi. Sel hetkel sai talle jälle selgeks, mida Jaan tegema peaks!

“Jaan! Me läheme praegu sinu koju ja koristame su toa ära. Ja kui vaja, siis koristame mõne teise toa ka.”

“Millest selline mõte?” küsis Jaan.

Mari seletas, et kui Jaan teeks midagi sellist, mida ta tavaliselt ei tee, võib see vanemate meelt muuta ja nad mõistavad, kui väga poiss jalgratast tahab. Jaanile Mari idee meeldis ja nad tahtsid kohe Jaani koju minna. Kuidas aga pääseda välja nii, et vanemad ei märka?

(Järgneb)