35.
“Kas kõik jäid terveks?” uuris ema ja vaatas enda kõrval hirmust justkui tarretunud pereisa.
“Meie oleme küll terved,” vastas Jaan ning heitis kähku pilgu Marile, kes noogutas. Auto oli sõitnud otsa suurelt veoautolt teele kukkunud palgile ja paiskus selle tagajärjel teelt kõrvale.
“Tahad, ma sõidan ise?” küsis ema. Isa noogutas ja paari minuti pärast oldi taas valmis teed jätkama. Sõit venis veidi pikemaks, sest ema sõitis ettevaatusest aeglasemalt.
Kui lõpuks koju jõuti ja asjad lahti pakitud said, tuli Jaan Mari poole, küsides tüdruku tuppa jõudes: “Kuule, kas me ei võiks täna midagi teistsugust teha? Midagi ebaharilikku, midagi, mida me varem teinud pole? Siis meile jääksid suurepärased mälestused.”
“No…,” ütles Mari, “me oleme ju plaaninud kõiksuguseid trikke ja ettevõtmisi, aga peaaegu midagi ei anna teha. Ja ainult sellepärast, et me oleme liiga väikesed.”
“Seda küll. Aga ma sooviksin siiski midagi enneolematut teha,” tunnistas Jaan.
“Tead, hakkame parem joonistama. Ja siis äkki joonistamise ajal tuleb mõni mõte. Oled nõus?”
“Igati päri,” vastas poiss. Mari otsis oma lauasahtlist välja kaks valget paberilehte, kaks harilikku pliiatsit ning mõned värvi- ja viltpliiatsid.
Kui möödas oli peaaegu tunnike, raisatud mitu paberit ja sellele kantud kõik mõtted, mis sellel hetkel peas olid, ütles Mari:
“Tead, hakkame parem mängima mängu “Tõde ja tegu”. Kui sa ütled tõde, küsin ma sult ühe küsimuse, millele sa pead ausalt vastama. Kui sa aga vastad tegu, siis ütlen ma sulle, mida sa tegema pead.”
“Ohh, suurepärane mõte. Ma olen näinud, kuidas suuremad poisid midagi sellist koolis mängivad.”
Lapsed hüppasid Mari voodi peale ning et nad ei suutnud otsustada, kumb alustab, viskasid nad kulli ja kirja. Õnn naeratas Marile.
“Noh, tõde või tegu?” küsis tüdruk.
Jaan mõtles natuke ja vastas:
“Tegu.”
“Väga hea,” itsitas Mari ja tema silmadest oli näha, et ta kavatseb panna Jaani midagi naljakat tegema.
(Järgneb)
