33.

Kui lapsed järgmisel hommikul ärkasid, olid Jaani vanemad jõudnud juba osa asju kokku pakkida.

“Emme, kas me lähme juba ära?” uuris Jaan.

“Jah, lapsuke, lähme,” vastas ema.

Jaan ja Mari läksid oma asji kokku panema.

“Oleksime võinud kauem siin olla,” ütles Mari.

“Minu arust ka, jõudsime vaid korra ujumas käia ja sina metsas ära eksida.”

“Nojah..”

Kui kotid pakitud, jäi lastel veel pisut aega, et ümbruses ringi vaadata. Jaani ema-isa koristasid pisut laagriplatsi ning isa tahtis veel korra ka ujumas käia.

“Jaan, tule, jätame metsaga hüvasti!” hüüatas Mari.

“Kuidas me metsaga hüvasti jätame?”

“Nii, nagu ikka hüvasti jäetakse,” õpetas Mari.

“Mets ju ei ela, mets ei oska vastu ka rääkida!” õiendas Jaan, sest pidas Mari juttu täielikult võimatuks.

“Mets vastab sulle, tule, ma näitan!”

Jaanile tundus see idee täiesti tore, sest ta polnud kunagi metsaga rääkinud, kuid samas oli ta ka pisut umbusklik.

Saanud vanematelt loa, lippasid lapsed metsa äärde.

 Oli kuulda puude kohinat ja linnulaulu.

 “Kas kuuled?” küsis Mari.

“Mida?”

“Kuidas mets meiega räägib.”

“Ma ei saa aru.”
Mari tegi ettepaneku minna pisut kaugemale. Nad läksidki pisut edasi ning metsakohin läks aina tugevamaks. Linnudki pea kohal tegid kõvemat häält. 

“Tere, mets!” hüüdis Mari ja naeris rõõmsalt, ajades käed laiali, nagu tahaks metsa kallistada.

Jaan naeris.

“Tss, ära naera, tee kaasa!” õpetas Mari ja pahandas pisut, et Jaan nii mõistmatu on.

“Mida ma tegema pean?” pirtsutas poiss.

“Hüüa tere ja aja käed laiali.”

Jaan oli endiselt umbusklik, kuid Mari kinnitas, et kui poiss kõik täpselt talle järele teeb, siis mets kindlasti vastab neile.

34.

Ikka ei räägi keegi minuga,” ütles Jaan pahuralt.

“Mh, sa ei lase tal endaga rääkida,” vastas Mari ja sulges silmad.

“Kuidas ma ei lase? Ma pole ju midagi keelanud.”

Mari ei vastanud midagi. Ta keerutas, hüüdis tere ning jäi siis taas seisma.

“Tead, Mari, see on nii totter,” ütles Jaan, “mina ei taha enam jätkata. Lähme tagasi vanemate juurde.”

“No olgu,” ütles Mari rahulikul, “aga seda ainult sellepärast, et me peame ära sõitma, mitte et mets meiega ei räägiks.”

Lapsed hakkasid tagasi minema, kui Mari ütles veelkord:

“Hüvasti, mets! Näeme veel ehk…”

Marile tundus, nagu olekski mets talle midagi vaikselt sosistanud. Puud, põõsad, seened või muru – ta ei teadnud täpselt, mis talle justkui vastas.

“Kas kuulsid?” küsis Mari.

“Mida? Ei, ma ei kuulnud midagi,” ütles Jaan.

“Aga.. ma olen täiesti kindel, et seekord…”

“Jäta jutt, Mari. Sa oled siin looduses ikka päris imelikuks muutunud. Mets ei saa rääkida,” pahandas Jaan. Seekord soovis ta tõesti sealt minema saada. Ja mida kiiremini, seda parem.

Varsti asusidki puhkajad taas sõitu linna poole. Jaani isa lasi automakist laste lemmiklugusid ja kõik olid rõõmsad. Ema lubas pärast pikemat mõtlemist, et Jaan võib koju jõudes Mari poole minna. Lapsed tegid juba plaane, mida nad ette võtavad. Kõik see oli alles tulevik ja nad ei olnud üldsegi mitte täiesti kindlad, millega nad tegelema hakkavad, sest tulevik võib palju erinevat tuua. Ja just nii juhtuski: ühe järsu kurvi peal kostis vali pauk, auto kaldus vasakule teeservale ja autosolijad said kõvasti raputada…

iii

(Järgneb)