Äsja Saare valla aukodanikuks kuulutatud Vaike Ein oli piirkonna kultuurielu eestvedajaks aastakümneid tagasi ning pidi arvestama toonasele ajale iseloomulike korralduste ja ideoloogiliste tõdedega.
Praegustes oludes tagasi vaadates meenutab see kõik paljuski absurdihuumorit, Vaike täitis aga igasuguste ülemuste soovid mõistuse ja mõõdukuse piirides. Oma südames pidas ta kõige olulisemaks kohalike elanike ja ka kaugema rahva vaba aja mitmekülgset ja meeleolukat sisustamist ning rahvuslike kultuuritraditsioonide hoidmist ja edendamist. Kaheksakümne nelja aastane Vaike Ein harrastab käsitööd ja soovib ühiskonnaeluga põhjalikult kursis olla, loeb ajalehti.
Saare vallas Nautrasi külas sündinud ja tütarlapseeast saati Ruskavere külas elanud Vaike Ein pärineb kultuurilembelisest kodust. “Mu isa oli lõõtsamees, keda pulmadesse ja teistelegi pidudele mängima kutsuti. Isa ei tahtnud, et pill tema uhke ülikonna tolmuseks teeb, seepärast sidus ta mängimise ajaks põlle ette. Akordioni ja lõõtspilli mängis ka vend. Ema laulis aga Torma kirikukooris. Nii hakkas minulegi laulmine meeldima.”
Sisseastumisdokumendid tänaseni Viljandis
Kultuuritööd alustas Vaike 1952. aastal Ruskavere raamatukogu juhatajana. “Eelmisest raamatukogu juhatajast sai partorg ja ta kutsus mind tööle. Jätsin keskkoolis kümnenda klassi pooleli ja läksingi. Tegelikult olin rumal, et nii tegin. Mul polnud raamatukogutöö alal ka spetsiaalset haridust. Erialaseid teadmisi ja oskusi omandasin kursustel. Viisin ka dokumendid Viljandi kultuurikooli, kuid õppima ma seal siiski ei hakanud. Paberid peaksid aga Viljandis tänaseni alles olema,” tunnistas ta.
Ein meenutas, et raamatukogu oli Ruskaveres juba Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ning asus ühes suures talumajas. “Raamatuid laenasid sealt põhiliselt kooliõpilased, kuid ka külaelanikud. Kui Ruskaveres likvideeriti algkool, suleti ka raamatukogu ja mu töökoht kadus. Seejärel asusin ametisse kolhoosi Punalipp klubi juhatajana. Meie saal oli üsna kitsas, nii et toolid sinna vaevalt ära mahtusid.”
Kui majand seitsmekümnendate aastate algul likvideeriti, lõppes Vaike töö ka klubijuhatajana ja temast sai kaheksateistkümneks aastaks Saare kultuurimaja direktor.
“Meil tegutsesid naisansambel ja segaansambel. Näiteringis, kus minagi kaasa lõin, mängisime muu hulgas Oskar Lutsu “Kapsapead” ja “Kalevi kojutulekut”. Peod, kus tavaliselt mängis tantsuks Mustvee ansambel Väino Kase juhatusel, kestsid enamasti hommikuni. Nii jäin sageli kultuurimajja ööbima. Lisaks Saare ja selle ümbruse inimestele tuldi meie pidudele Mustveest, Palamuselt, Varbeverest, Kudinalt ja kaugemaltki,” rääkis Vaike Ein.
Kultuurimajas kõlasid lasudki
Kultuurimaja tööd juhtides tuli ette igasuguseid olukordi. “Kord olid peole tulnud kergetööstusettevõtte Marat Mustvee tsehhis praktikal olnud Kaagvere eriinternaatkooli õpilased. Mäletatavasti tekkis nende seltskonnas tüli, mille käigus keegi koguni püstolist või püssist laskis. Lendasid ka toolid ja lõpuks suundus agressiivne seltskond õue, kus tallati ära maasikapeenrad. Tavaliselt kutsusin pidudeks kohale rahvamalevlased, aga just sellel peol neid miskipärast kohal polnud.
Tundsin hirmu, mis edasi saab. Ansambli Amarillo muusikud tulid mulle aga toeks. Ühiselt kuulutasime peo lõppenuks ja palusime rahval lahkuda. Mõned küll nõudsid jätkamist, sest olid pileti eest ühe rubla maksnud. Peagi leppisid nad aga olukorraga,” meenutas staažikas kultuuritöötaja.
Naine pajatas humoorikalt, kuidas ta diskolisi valvamas käis. “Nagu teistegi pidude eel, oli mul kombeks enne saunas käia. Lapselapsed ütlesid sel puhul naljatades, et vanaema läheb jälle diskole. Istusin saalis ja vaatasin, et kord käest ei läheks. Mulle diskomuusika ei meeldinud, eks ta üks lärm oli,” tunnistas ta.
Mustvee kinomehhaanik Mihhail Kostromin käis koos abikaasaga Saare kultuurimajas filme näitamas. “Filme meeldis vaadata ka Narvast Saare kolhoosi tööle tulnud šeffidel, sealsetel autobaasi töötajatel ja kutsekooli õpilastel. Filmid olid venekeelsed, küllap peamiselt see seda seltskonda kohale meelitaski. Eriti sooviti näha Tarzani-filme. Kolhoosi esimees küll pahandas, et kino vaatamise tõttu jäävad sügisesed põllutööd tegemata. Minul olid aga kinoseansid rajoooni kultuuriosakonnaga kooskõlastatud ja pealegi sai kultuurimaja tänu nende näitamisele raha teenida.”
Kultuurimaja direktorina tuli Vaike Einal organiseerida nõukogude aja tähtpäevadele pühendatud aktusi, kus valdava osa esinejatest ja publikust moodustasid kõrvalmajas asunud Saare kooli õpilased. Samuti pidi ta propageerima ajastukohast ideoloogiat agitbrigaadide tegevusega. Selle eest, et ta metsamajandite vahelisi talimänge läbi viia aitas, sai kultuurimaja Halliku metskonnast kingituseks viis tihumeetrit puid.
Rida ühiskondlikke kohustusi
Kui kasutada möödaniku kõnepruuki, võib Vaiket iseloomustada sõnadega ühiskondlikult aktiivne. Ta lõi kaasa Punase Risti tegevuses ja mitmel pool mujal. “Ilusa käekirja tõttu värvati mind ka rahvaloendajaks. Samuti loendasin kodumajapidamistes põllumajandusloomi, kelle arvu toona piirati. Samuti nõuti rahvamajanduse taastamiseks välja antud riigilaenuobligatsioonide müümist. Paljudes kodudes puudus aga nende ostmiseks raha. Partorg ei andnud järele ning “põrutas”, et olgu või lehm maha müüdud, peaasi, et laenupaberid ostetud saaksid.”
Oma ülesandeid täites sõitis Vaike Ein ringi jalgratta, liinibussi või majandi autoga. “Transpordioludega võis igatahes rahule jääda,” tõdes ta.
Laulja populaarses kapellis
1986. aastal, viiekümne viie aastasena jäi Vaike Ein Saare kultuurimaja direktori ametist pensionile. Kultuurihuvi sai seejärel rakenduse kapellis Peoleo, mida juhendas kooliõpetaja ja muusikaelu edendaja Georg Filippov.
“Lauljad olime Erna Otterklauga kahekesi. Minule usaldati ka laulude raadiost lindistamine, milleks magnetofoni ostsin. Repertuaar oli põhiliselt eestikeelne. Kord, kui Raja kultuurimajja esinema läksime, õpetas Georg Filippov meile selgeks ka ühe venekeelse laulu,” kõneles Ein. Tema sõnul kutsuti Peoleo esinema paljudesse Eestimaa paikadesse, muuhulgas ka Viru hotellis toimunud peole.
“Ühtlasi tuli vaadata, kuidas majanduslikult toime tulla. Abikaasa töötas maaparandajana. Kolhoosi liikmed me polnud ja nii võisime Ruskaveres asuvas kodumajapidamises pidada vaid üht lehma. Küll aga kasvatasime kaheksakümnendate aastate lõpul kurke, mida Leningradi turule müügiks viisime,” meenutas Vaike Ein.
Usk turvalisse Eestisse
Päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva andsid Saare vallavanem Hannes Soosaar ja vallavolikogu esimees Andri Plato Vaikele Saare valla aukodaniku tunnustuskirja. Vaike Ein mäletab, et tema vanemad uskusid nõukogude ajal, et Eesti saab kord iseseisvaks.
“Mu isa on ka metsavend olnud. Neljakümnendate aastate algul, mil Nõukogude Liidu okupatsioon asendus Saksa okupatsiooniga, varjas ta end metsas. Mina, toonane karjatüdruk, viisin talle toitu. Olen ka sõda näinud. Meie kandis toimus Kääpa lahing,” meenutas ta.“Minu hobiks on käsitöö. Samuti loen meelsasti ajalehti ja vaatan televiisorit. Iseäranis meeldivad poliitikateemad. Murelikult kuulan aga sündmustest Ukrainas. Seal toimuv paneb mõtlema ka Eesti tulevikule. Usun, et meil jätkub siiski rahulik ja turvaline elu ning edukas areng,” rääkis väärikas eas naine.
Vaike Eina elukäik
*Sündis 1930. aasta 12. detsembril Saare vallas Nautrasi külas
*Õppis Saare koolis
*Lõpetas raamatukogutöötajate kursused
*Töötas Ruskavere raamatukogu juhatajana
*Kolhoosis Punalipp oli klubijuhataja
*Saare kultuurimaja direktor
*Punase Risti aktivist
*On olnud ka rahvaloendaja, koduloomade loendaja, müünud riigilaenu obligatsioone
*Pälvinud mitmeid tänukirju ja aukirju
*Saare valla aukodanik 2015
*Hobid laulmine, käsitöö, lugemine
*Kahe poja ema, viie lapselapse vanaema
Lauljastaaži viiskümmend neli aastat
Õpetaja ja Kalevipoja muuseumi rajaja Viivi Lani ütles, et Vaike on vaatamata vanusele hästi tragi ja väga hea mäluga. “Saare rahvamaja kaheksakümnenda aastapäeva peol oli ta valmis ka esinema. Olen Vaike Einaga ka koos naisansamblis laulnud ja ta laulis tõesti väga hästi. Kokku on tal lauljastaaži viiskümmend neli aastat. Küllap lööks Vaike mõnes muusikakollektiivis praegugi kaasa, kuid kehvade transpordiolude tõttu on tal keeruline kodunt välja saada.”
Suur eeskuju paljudele
Sihtasutuse Kalevipoja Koda huvi- ja projektijuhi Egle Plato esimesed mälestused Vaikest on laulmisega seotud. “Mäletan teda ikka koos Elna Otterklauga pidudel esinemas. Minu jaoks seostubki Vaike just laulmisega. Seda, et Vaike nii pühendunult kohalikku kultuuritööd on teinud, sain alles hiljem teada.
Vaike on kindlasti suur eeskuju – keerulistes tingimustes ning nappide vahenditega nii palju luua ja üritusi koraldada polnud lihtne. Ometi suutis ta seda suurepäraselt.
Vaike Eina valimine Saare valla aukodanikuks tundub väga loomulik – kui üks inimene on kohaliku kultuurielu arendamisse nii palju panustanud, siis peamegi meie teda märkama.”
JAAN LUKAS
