Jaanuaris jõudis Jõgeva linnavolikokku vastus Jõgeva vallalt, kus anti teada, et kahe omavalitsuse ühinemisläbirääkimised lõpetatakse enne, kui need alatagi said. Põhjenduseks on toodud Jõgeva valla arengukavas aastateks 2014-2020 sisalduv SWOT analüüs, mille alusel tundub tänasele vallavolikogule ühinemine vallaelanike jaoks tagasikäiguna.
Varem või hiljem ühinetakse nagunii
Iga volinikul on õigus oma arvamusele. Siinjuures on lihtsalt lõbus vaadata, et 2015. aastal on praegune vallavolikogu viidanud materjalile, mis koostatud 2008. aastal. Kui me natuke ajas tagasi läheme, siis on selle ajaga ikka väga palju muutunud, nii ajas kui ruumis. Maailm ja Eesti meie ümber ei ole kaugeltki selline, nagu oli tol ajal.
Mina isiklikult olen alati olnud suur halduskorralduse muutuse pooldaja. Väikese Eesti kohta on meil päris selgelt liiga killustatud halduskorraldus. Igat piirkonda ja paikkonda peab vaatama erinevalt. Kindlasti on kohti, kus omavalitsus tänasel kujul säilima peab, kuid see aeg, kus maakonnakeskus on ümbritsetud rõngasvallaga ja kummaski elatakse erinevat elu, peaks olema ammu möödanik.
Maagilised sõnad “meetmed” ja “konkurents” on paljudel omavalitsejatel igapäevases kõnepruugis kui päheõpitud kena koolitükk. Sekka “turism” ja “paikkonna tasakaalustatud areng”. Kõige kummalisem on see, et ka Perevaraga toimuvad muudatused ei ole pannud vallavolinikke muutma oma seisukohta ühinemise osas. Mis saab siis ikkagi edasi, kui elanike arv piirkonnas kahaneb? Kõik, kes vähegi laiemalt piirkonna tulevikule mõtlevad, saavad aru, kunagi toimub ühinemine niikuinii. Ja mida varem, seda parem.
Kumbki omavalitsus ei sure välja
Rääkides konkurentsist, on selge, et regioonis, kus Tartu linn ja Tartu vald on mootoriks kogu Lõuna-Eestile, peame suutma olla nendega mingil määralgi võrdväärsed partnerid, et nendega sammu pidada ning näidata paikkonna inimestele võimekust midagi tulevikus korda saata. Nii linna kui valla praegune eelarve ja rahva arv lubavad mõlemal omavalitsusel olla, aga ei loo eeldusi arenguks. Tõsi on seegi, et kumbki omavalitsus ei sure välja. Arengu mõttes on aga just see teadmine kõige kahjulikum, sest olemise võlu on piltlikult öeldes see, et midagi ei muutu. Emotsionaalselt ei näe paljud valla ja linna liidus reaalset kasu. Lühiajaliselt võib neil ka õigus olla, kuid pikas perspektiivis näitab see pigem ettenägemise võimetust.
Palju viidatakse uuringuvajadustele halduskorralduse muutmiseks. Kuulun nende hulka, kes küsivad ikka ja jälle retooriliselt, kui palju võib ühte või teist asja uurida? Hirmud või emotsionaalsed hoiakud ei aita meid kuidagi lähemale sellele, et Jõgeva piirkonnast saaks tegelik paikkonna mootor, mis aitab ees minnes kaasa ka ümberkaudsete valdade arengule.
Maakonnakeskusena jääb Jõgeva hoolimata erinevatest arengutest veel pikaks ajaks jõgevamaalastele üheks suuremaks tööandjaks Tartu kõrval ning ka mitmete avalike teenuste tarbimise kohaks. Siinjuures ei ole ei linn ega vald täna tõsiseltvõetav partner ettevõtjatele, kelle tegevusest sõltub otseselt siinsete inimeste hakkamasaamine. Euroopa Liidu uue rahastusperioodi alguses peaksid linn ja vald astuma kindlalt ühte jalga, hingama ühes rütmis, olema ühiselt juhitud, et nii Jõgeva linnas kui kaugemal elaval inimesel oleks kindlus tuleviku ees ning paikkonna areng oleks silmaga nähtav.
Taanis anti kindlad tärminid
Seda, et suurem omavalitsus toodab keskpikas perspektiivis paikkonda lisandväärtust, on näidanud nii Taani, Soome kui Eesti enda senised kogemused. Meile meeldib ennast ikka Skandinaaviaga võrrelda. Näiteks toimus Taanis suurem omavalitsuste ühinemine aastatel 2004-2007. 273 kohaliku omavalitsust asendus 98-ga. Halduskorralduse muutusel oli kolm eesmärki: täpsustada kohaliku omavalitsuse ja riigi ülesandeid ning vastutust, viia ellu territoriaalne muutus ning muuta rahastamise aluseid. Valitsuse andis ülesande leida endale kolme aasta jooksul partner, kellega moodustada uus haldusüksus, kus elab minimaalselt 20 000 elaniku. Kui 2007. aastaks ei jõutud kohapeal kokkuleppele, otsustas valitsus, kes kellega kokku läheb.
Halduskorralduse muutustest hakati seal rääkima juba 1970. aastatel. Meie oleme siinmail juba üle 20 aasta sellel teemal intensiivselt kõnelnud. Taanis seati üheks konkreetsemaks eesmärgiks parandada paikkonna jätkusuutlikkust, pakkudes rohkem asjatundlikku ja professionaalset avalikku teenust. Tervelt 82 protsenti küsitletud omavalitsustest leidis, et reformi tagajärjel on tõusnud tunduvalt omavalitsuse juhtimise kvaliteet ning seeläbi loodud parem eeldus paikkonna jätkusuutlikkusele.
Aga olgu taanlastega, kuidas on. Meie peame siin ise otsustama. Uuringuid ja näiteid ressursside otstarbekamast kasutamisest tekkinud positiivsetest näidetest on minu hinnangul piisavalt. Aga alati on võimalik oma otsustamise kibedast vastutusest kõrvale põigelda, tuues välja vajadust olukorda veelgi uurida, täpsustamata seejuures, mida tuleks uurida.
Ühise laua taha ei istutudki
Ehteestlaslikult ütles vald juba enne ei, kui saadi üldse ametlikult linnaga ühise laua taha istutud. See näitab, et tegelikke põhjusi, miks mitte ühineda, ei ole, sest vastasel juhul ei kardetaks ühiselt kõiki plusse ja miinuseid kaaluda. Argument, et ühendomavalitsuses tugevneb linna ning väheneb valla mõju, on pehmelt öeldes asjatundmatu. Me oleme paikkonnaga punktis, kus ühe või teise omavalitsuse mõju on inimese reaalse elu korraldamisel niigi marginaliseerunud.
Arutada suure liivakasti nurgal mängides seda, kellel on natuke rohkem liiva, on naeruväärne. Jõgeva linna eelarve on käesoleval aastal 5,4 miljonit eurot, vallal 4,4 miljonit eurot. Kahe peale kokku saaksime eelarve, mille baasilt oleks võimalik investeerida tulevikku. Ja rahast veelgi olulisem on tegelikult sisuline töö, mis on hädavajalik, et anda piirkonda uut hingamist.
Ühine haridusvõrk, ühtsed sotsiaalsed garantiid, ühtne nägemus ettevõtluse alast, turism jms. See on see, mida on vaja teha. Ja seda ei tehta koostöö eksitava sildi all, vaid ainult ühise juhtimise, ühise meeskonna, ühiste vaidluste ja arutluste tulemusena. Ühendomavalitsuse moodustamise läbirääkimistest keeldumine kinnitab ikka suhtumist, et igaüks tahab olla oma hääbuva kuningriigi kuningas, mitte kasvava kuningriigi aadlik. Elame edasi.
MIHKEL KÜBAR, Jõgeva linnavolikogu IRL fraktsiooni esimees
