Need kohalikud valimised tulevad hoopis teistmoodi – suuremate valdade ning tähtsust kaotanud Savisaarega.
Võiks arvata, et kohalike valimisteni on sisuliselt aasta aega ning enne kevadet saab avalikkus valimiste teemast puhata. Tegelikult on kindel, et iga päevaga kuuleme neist üha enam, sest – nagu alati ja kõikide valimiste kohta öeldakse – tegemist on erakordselt olulise pöördekohaga.
Kes kahe nädala eest teraselt Aktuaalselt kaamerat vaatas, see märkas, et lõigus, kus oli Reformierakonna peakontoris intervjuu erakonna auesimehele etteheiteid tegeva peasekretäriga, paistis korraks üks tahvel, mille ülemisse paremasse serva oli kirjutatud “366”. See pole mingi reptiilide salakood. Täpselt nii palju päevi jäi tol hetkel Tallinna ja kõigi teiste Eesti omavalitsuste volikogude valimisteni. Reformierakond on tuntud oma põhjaliku ning tehnoloogilise lähenemise poolest võimule ning kindlasti pole nüüdki erandit oodata.
Aga enne suuremate erakondade ja suuremate teemade juurde jõudmist tasub peatuda üles seataval laval ning väiksemate, kuid mitte tähtsusetute rollide täitjatel.
Järgmised kohalikud valimised toimuvad 2017. aasta 15. oktoobril. Selleks ajaks ei ole valdasid ja linnu Eestis enam üle 200 nagu praegu, vaid üle kahe korra vähem. Kas 70 või 80, seda ei tea keegi veel öelda. (Seda siis juhul kui riigikohus ei üllata ja kogu haldusreformi praegusel kujul kraavi ei lükka. Aga isegi siis toimub väga tõenäoliselt hulk vabatahtlikke ühinemisi.)
Suuremates valdades on rohkem inimesi ja raha. Paigast lähevad ära viimase 25 aastaga välja kujunenud võimusuhted. Üllatusi tuleb valimistel palju, kasvõi sellepärast, et mitmetel valimistel oma väikeses omavalitsuses suure toetuse saanud kohalik liider ei pruugi liitunud naabervaldades üldse tuntud olla. Ilmselt on õigus neil, kes ennustavad, et erakondade positsioon paraneb.
Kõigest hoolimata tuleb üle-eestiliselt tulemust kirja saada soovivatel erakondadel ikka välja panna ligi 100 nimekirja, mis ei ole lihtne. Isegi suurtel parteidel nagu Reformierakond või Keskerakond on alati olnud omavalitsusi, kus välja minna ei õnnestu.
Kõige kiiremini ja lihtsamalt lahendas probleemi seekord Vabaerakond, kes hindas piirkondade võimekust realistlikult ja enamikus omavalitsustes oma nime all valimistele ei lähegi. Tuleb tunnustada leidlikku ja erakonna väärtustega kokku kõlavat lahendust, mis seisneb sõnumis, et nemad seisavad vastu “kohalike kogukondade parteistamisele” ja on “valimistel koos valimisliitudega”.
Suure küsimärgi ees seisab ka EKRE, kel uuel, mitterahvaliitlikul kujul sisuliselt on tulemas esimesed kohalikud valimised. EKRE osales küll ka 2013. aastal, kuid selleks ajaks ei olnud erakonda veel praegusel kujul uuesti üles ehitatud. Esimene indikatsioon EKRE võimetest saabki olema vastus küsimusele, mitmes omavalitsuses nad oma nimekirja üles seavad.
IRL-ist ja sotsiaaldemokraatidest rääkides tuleb juba eristada mängu Tallinnas ja teistes Eesti omavalitsustes. IRL tegi 2013. aastal kõiki üllatanud tugeva kampaania pealinnas ning sai selle eest kindluse mõttes Reformierakonna poolt valitsuses sotsidega asendatud. Järgmised valimised läksid IRL-il juba palju halvemini ning tänaseks on ka tollal palju tähelepanu saanud kampaania võtmetegelased erakonnast lahkunud. Sotsidel on Tallinna poliitikas olnud täpselt null saavutust ning kuigi üleriiklikult on reitingu seis IRL-ist parem, siis midagi säravat inimeste või ideede poolest neilt ometi oodata ei oska. Kõige targem lahendus nende kahe erakonna jaoks oleks Tallinnas koostööd teha, aga vaevalt seda juhtub ning pigem näeme nende omavahelist vastandumist keeleteemal.
Nii IRL-i ja sotside kui Reformi- ja Keskerakonna jaoks on kõige suurem muutus 2017. aasta kampaanias Edgar Savisaare rolli pisenemine.
On peaaegu selge, et kahe nädala pärast valib Keskerakonna kongress uueks esimeheks Jüri Ratase. See omakorda tähendab suure tõenäosusega, et ka Keskerakonna Tallinna linnapea kandidaat on Ratas. Päris kindlasti ei ole kandidaat Savisaar. Isegi kui Savisaar kandideerib Keskerakonna nimekirjas, siis ei ole IRL-il sarnaselt 2013. aastale – ega ka kellelgi teisel – võimalik ehitada platvormi temale vastandumisele. Piltlikult öeldes võib ennustada, et kõige enam peab Savisaarele vastanduma hoopis Ratas.
Kindlasti tähtsustuvad uues olukorras linnapeakandidaatide isikud. Reformierakonnas on juba tuttaval moel mitu nime välja käidud. Ise tahaks väga-väga proovida Yoko Alender. Kaja Kallas andis just teada, et “on valmis kandideerimisest loobuma”. Reformierakonna sisemist tasakaalu hinnates – ja eeldusel, et enne kohalikke valimisi valitsuse koosseis ei muutu – võib kõige tõenäolisem olla Kristen Michali ülesseadmine. Linnapea amet pole Michali suurim eesmärk, kuid kandideerimisest loobumisel on kindlasti omad ohud.
Seda enam, et uus linnavalitsus on üle hulga aja koalitsioonivalitsus. Reformierakond on väikeste, pea märkamatute sammudega üle aasta panustanud võimalusse, et selle koalitsiooni võiksid Keskerakonnaga moodustada just nemad. Korraga nii Tallinnas kui Toompeal võimul olla oleks erakordselt magus.
ANVAR SAMOST
