Eile õhtul kuulutati Tartu Kirjanduse Majas välja tänavuse Betti Alveri debüüdiauhinna saaja. Auhinna kaheksa nominendi hulgas oli ka Betti Alveriga samast linnast ehk Jõgevalt pärit Siim Pauklin, kes tänavu suvel üllitas Kivisildniku kirjastuse Jumalikud Ilmutused vahendusel luulekogu “Aheldatud Jõgeva”.
Asjaolu, et debüüdiauhind saamata jäi, ei vähenda kuidagi Pauklini luule-, täpsemalt haikukogu väärtust. Seda lugedes on tunne, nagu hammustaksid järgemööda katki väikesi, aga väga vürtsikaid piprateri. Nappidest kolmerealistest tekstidest on eemaldatud kõik ülearune. Selle sõnaökonoomia kõrval kahvatuvad isegi “krokodillide komisjoni” saavutused riigieelarve kärpimisel. Samas mahub mõtet neisse nappidesse ridadesse palju rohkem kui raadiodiskori kolmetunnisesse lobelõugsesse monoloogi otse-eetris.
Siim Pauklini haikud tõukuvad terastest tähelepanekutest argielu kohta. Kui meenutada, et klassikaline haiku on looduseteemaline, siis võib öelda, et Pauklini tekstid pole “puhtatõulised” haikud, seda enam, et ta ei pea väga rangelt kinni ka haiku tavapärasest silbiskeemist (5-7-5). Ent keda see häirib, nimetagu Pauklini haikusid siis kuidagi teisiti – autori nimest tulenevalt näiteks paikudeks.
“Aheldatud Jõgeva” on üks esimesi raamatuid, mis valmis Pärnus uudset nõudetrüki (print-on-demand) tehnoloogiat viljelevas trükifirmas Gutenbergi Pojad. Seal saab iga raamatut trükkida nimelt just nii vähe või palju, kui parasjagu vaja. Kasvõi ühe eksemplari korraga. Kui Räpinas toodetud naturaaltoonis ökopaberile trükitud “Aheldatud Jõgevat” peaks olema võimalik Eestimaa hästivarustatud raamatupoodides ja raamatukogudes kohata, siis luulekogu autoriga on natuke keerulisemad lood: tema on kuus viimast aastat Inglismaal teadust teinud. Et teada saada, mis mees see Siim Pauklin õieti on, sai talle e-posti teel peotäis küsimusi saadetud, millele ta ka lahkesti vastas.
Olite senini Eesti kirjandusmaastikul tundmatu nimi. Kas andsitegi sõrme “kirjanduskuradile” hiljuti või sepitsesite tegelikult värsse juba Jõgeva-päevil?
Kuigi tundsin kirjanduse vastu huvi juba Jõgeval elades, tekkis soov oma mõtteid kirja panna pisut hiljem – ülikooliaastatel. Siiamaani imestan, et see üleüldse tuli.
Mis selliseid lühikesi ja tabavaid tekste looma ajendab? Kas mingid elus kogetud konkreetsed situatsioonid või lihtsalt elu ja ilma üle juurdlemine?
Teadlasena vastaksin, et inimene nagu iga teine sotsiaalne loom on loodusliku valiku poolt geneetiliselt programmeeritud oma tundeid ja mõtteid teiste karjaliikmetega jagama. See info aitab karjal tervikuna paremini ellu jääda. Selles suhtes pole kirjandusel ja lehma ammumisel suurt vahet – üks on lihtsalt kaante vahele pandud ja kandideerib kirjandusauhinnale, teise peale aga ei tõsta žürii liikmed kulmugi.
Niisiis üks keskne ajend, nagu iga asja puhul, tuleb ikka geenidest. Teine ajend on ilmselt elu ise. Mu tekstid on päriselt kogetuga enamasti teatavas nihkes, aga sellegipoolest proovivad nad öelda midagi ka päris elu kohta – midagi sellist, mis võiks olla oluline, aga mida tavaliselt ei märka. Kirjutan ebaregulaarsete intervallidega, siis, kui on sobiv meeleolu ja piisavalt vaba aega, et asjade üle järele mõelda. “Aheldatud Jõgeva” tekstid on kirjutatud umbes aastaga.
Kaarel Kressa (EPL 23.07.2011) väitel olete ise nimetanud oma loomingut luulelisuseta luuleks. Kas luulelisus on Teie loomusele üldse võõras?
Pean tõesti oma tekstidele iseloomulikuks luulelisuse puudumist. Luulelisuse all mõtlen ma mitmesuguseid kirjanduslikke iluvidinaid, millega tavatsetakse jõulupuu kombel ehtida oma teksti mõtet. Selle tulemusena tekib aga oht, et lämmatatakse teksti sisu ning jääb vaid näiline sära. Selline näilisuse pealetung oma erinevates avaldumisvormides on minu arvates laiemaks probleemiks ka kogu tänapäeva ühiskonnas. Minu arvamus on selline, et kirjandus, nii proosa kui ka luule, on intellektuaalne sfäär ja peaks püüdlema mõttelise sisukuse poole. Seega proovin oma tekstides vältida lobisemist ehk sisutühja tekstimassiivi produtseerimist. Ajutegevusest eraldatud infomüra tekitatakse tänapäeval ju niigi palju.
Luulekogu pealkiri, samuti üks haiku, milles Jõgevat on nimetatu linnaks, mis kunagi ei ärka, ajendavad küsima, kuidas Te suhtute oma lapsepõlvelinna?
Raamatu pealkiri on mitmetähenduslik. Igaüks lugegu sellest välja endale sobiv variant või ka mitu samaaegselt kehtivat varianti. Näiteks minule tundub ühe positiivse paralleelina Jõgeva kõrvutamine Prometheusega, kes tõi inimkonnale tule, kuid karistuseks jumalate poolt kalju külge aheldati. Pealkirja tähendusse veelgi süüvides võib ka küsida, kas selles sisalduv Jõgeva ei võiks ise tähistada midagi üldistavamat kui vaid üks Eesti väikelinn – võib-olla tähistab Jõgeva kogu inimkonda ja aheldatus on kogu inimkonnale ning igale indiviidile omane seisund? Nende küsimustega haakub ka haiku “linn mis kunagi/ ei ärka jõgeva mu/ armas jõgeva”. Selle kolmandas reas on vastus ka küsimusele, kuidas ma suhtun Jõgevasse.
Kas haiku on ainus kirjanduslik vorm, mida viljelete?
Olen katsetanud ka tavalisemat luulevormi, aga tulevikus ma ei välistaks ka proosatekste.
Mida Te õieti Inglismaal teete?
Läksin Inglismaale 2005. aastal Tartu Ülikooli geenitehnoloogia magistriõpingute lõppedes. Kaitsesin 2009. aastal University College Londonis doktorikraadi ning suundusin edasi järeldoktorantuuri Cambridge’i Ülikooli, kus töötan praeguseni. Erialalt olen molekulaarbioloog, uurin inimese tüvirakke ning seda, kuidas nendest rakkudest moodustuvad inimese erinevad organid. Kui mõistame molekulaarsel tasandil, mis reguleerib inimese varajast arengut, siis suudame tulevikus toota patsiendi-spetsiifilisi rakke, mis siirdamisel taastaks kahjustatud organi töö. See eesmärk ei ole utoopiline.
Kuidas teadustöö ja luuletamine Teie elus omavahel suhestuvad: kas üks on teise jätkuks või kujutab luuletamine teatavat vastukaalu tõsisele ja kiretule teadusmaailmale?
Õnneks pole ma tundnud, et teadustöö igavaks läheks. Selles suhtes on mul ilmselt vedanud, et valisin enda jaoks õige eriala. Mis puutub aga teadustöösse ja luuletamisse, siis paistavad need esmapilgul üsna erinevad, aga lähemal vaatlusel omajagu sarnased. Mõlemad proovivad maailma ja inimest mõista ja lahti mõtestada, nii et minu jaoks nende vahel vastuolu ei ole.
Kui tihti Jõgeval käite ja kui kauaks Inglismaale jääda kavatsete? Kas nii kauaks, kui kogu tõde tüvirakkude kohta välja on uuritud?
Jõgeval käin tavaliselt kaks korda aastas. Kui kauaks välismaale jään, pole ma veel otsustanud, aga eks lähiaastatel tuleb endas selgusele jõuda. Senini tunnen, et kodu on ikka Eestis.
Millal ilmub haikukogu “Aheldatud London”?
Jah, miks ei võiks ka selline ilmuda. Oleme kirjastajaga põgusalt arutanud, et võiks tulevikus ingliskeelse haikukogu avaldada. Aga eks näe, kuidas sellega läheb.
Kummal alal Nobeli preemia välja kavatsete teenida, bioloogia või kirjanduse alal?
Sinna on veel väga pikk maa, aga ei tahaks kumbagi välistada.
Siim Pauklin
Sündinud 1982 Tartus
Lõpetanud 2000 Jõgeva Gümnaasiumi
Lõpetanud 2005 magistriõppe Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia erialal
Kaitsnud 2009 doktorikraadi University College’is Londonis
Praegu järeldoktorantuuris Cambridge’i Ülikoolis
2011 avaldas luulekogu „Aheldatud Jõgeva“
i
RIINA MÄGI
