Eesti ainus vägivallatu suhtlemise sertifitseeritud treener Merike Kahju peab kuue aasta jooksul saadud kogemusi olulisteks ja kinnitab, et meetod pole tema jaoks end veel ammendanud, pigem vastupidi, mida rohkem ta ennast mõistab, seda rohkem avaneb võimalusi. Tema jaoks pole tegemist pelgalt suhtlemismeetodi, vaid elamise ja olemise viisiga.
Kuidas leidsite vägivallatu suhtlemise õpetamise kui tegevusala?
Kõigepealt tekkis minu sees mingi äratundmine. Olen kunagi õpetajaks õppinud ja töötanud selles ametis viis aastat. Siis tegin pikki aastaid hoopis midagi muud. Kuni ühel hetkel jõudis minuni äratundmine, et õpetamine on vist ikkagi minu kutsumus. Kuid ma ei tahtnud, et see oleks teooria, mille endale selgeks teen ja teistele edasi räägin. Igatsesin tegelda millegi ehedaga, mis on tulnud läbi minu enda kogemuse.
Poole aasta pärast sattusin kursusele, mille nimi oli “Vägivallatu suhtlemine, elamine hetkes”. Kujutasin ette, et tegemist on hingamise kursusega, sest korraldaja oli hingamisühing. See juhtus 2002. augustis. Kursust viisid läbi Rootsist pärit koolitajad
Mind vaimustas nende olemise viis ja see, kuidas nad õpetasid. Eriti sügavalt puudutas mind see, et mind võeti just sellisena, nagu ma olen. Ma ei pidanud pingutama, et kellegi teisena näida. Tekkis uudishimu ja soov ka ise koolitajatega sarnaneda.
Kus olete veel seda meetodit tundma õppinud?
Hakkasin Internetis vägivallatu suhtlemise maailmakeskuse kodulehelt uurima, kas ja kuidas treeneriks saab. Neil on oma süsteem, mis võtab erinevatel inimestel aega erinevalt, kaks kuni kümme aastat olenevalt inimese eelnevast pagasist ja küpsusest. Kokku tuleb koolitustel koos sertifitseeritud treeneritega osaleda 30 päeva. Tol ajal polnud Eestis ühtegi sertifitseeritud treenerit, nii et käisin üle maailma – Rootsis, Shveitsis — neid päevi kokku korjamas. Oli vaja ka igapäevast enesearengu päevikut pidada, alustada ise koolitustega, samuti oli vaja tagasisidet koolitatavatelt ja kolleegidelt.
2002. sügisel oli Eesti ühiskonnas päevakorral koolivägivalla teema. Olin siis õpetajate haridusfoorumi liige ja seal muudkui räägiti, et küll oleks nii hea ja naa hea. Mul sai rääkimisest villand, ütlesin välja, et teeme vägivallatu suhtlemise kursuse interneti teel. Olin Ameerikast tellinud õpiku ja praktikaraamatu ning lootsin, et küll ma nüüd oskan kursust läbi viia. Raamat aga jäi hiljaks, inimesed registreerusid kursusele ja mul tuli asjaga pihta hakata.
Kahtlesin alguses, kas see “ameerika värk” ikka meile, eestlastele, sobib. Juba pärast esimesi kursusenädalaid hakkasin saama osalejatelt tagasisidet, et neil oli oma igapäevaelus õnnestunud vägivallatu suhtlemise põhimõtteid rakendada ja varem keerulisteks osutunud situatsioonides imelisi tulemusi kogeda.
Kuidas meie koolid vägivallatut suhtlemist omaks võtavad? Kas olete fookuse koolide peale suunanud, sest meil räägitakse vägivallatust suhtlemisest väga palju just seoses kooliga?
Ma ei ole fookust koolide peale seadnud. Ühelt poolt ma mõtlen, et koolis on juba liiga hilja sellega tegelda. Mul on nelja-aastane lapselaps ning temaga koos kasvades näen, kuidas annan talle tahtmatult edasi just neid kogemusi, mida ma tegelikult vältida või muuta sooviksin, sest ei teadvusta ega muuda oma harjumuslikke käitumis- ja mõttemustreid.
Nii vähe, kui ma koolides olen käinud, võetakse seda kõike vastu individuaalselt. Kõik sõltub ikkagi õpetajatest. Mõne jaoks on väga suur šokk, et mis nüüd on, polegi enam hea ja halva kategooriaid jne. Teised on jälle väga avatud.
Koolid ise pole treeninguvõimalusest küll kinni haaranud. Kui keegi teine soovitab, siis küll. Tean juhtumit, kus ühes koolis oli õpetajate vahel väga suur konflikt, mis mõjutas rängalt lapsevanemaid, lapsi ja koolikeskkonda. Keegi soovitas, et võiks minna sinna kooli ja asjad ära klattida. Mõned väga üksikud koolid on ka ise ühendust võtnud, mitte hädavajadusest, vaid nad lihtsalt otsivad uut.
Kuidas üldse info vägivallatu suhtlemise kohta levib? Kas peamiselt inimeselt inimesele või leitakse teavet internetist? Milliseid kanaleid kasutatakse Teieni jõudmiseks?
Põhiliselt levib info siiski inimeselt inimesele. Kui koolitusel käinud on leidnud sellest midagi väärtuslikku enese jaoks, on nad rääkinud sellest oma tuttavatele, kes omakorda oma tuttavaid koolitusele on kutsunud.
Kas Eestis on peale Teie veel vägivallatu suhtlemise sertifitseeritud treenereid?
Praegu ei ole.
Miks?
Ma ise ka imestan. Tean, et üks inimene Tartust oli koos minuga 2002. aastal kursusel. Tal oli siis väike laps, küllap see võtab kauem aega, et seda protsessi läbi teha.
Vägivallatu suhtlemise treeneriks saamine nõuab väga palju pühendumist ja aega ning tõsist tööd. Tööd iseendaga, julgust taluda ebamugavusi ja hinnata ümber seniseid tõekspidamisi. See pole nii, et käin kolm päeva koolitusel, tulen tagasi ja hakkan kohe õpetama. Üks tingimus, mis minu jaoks oli võluv: pead saama selleks, mida sa õpetad. See paelus mind. Samal ajal on see väga raske, nõuab suurt pühendumist, toetust, ressursside panustamist. Inimestel on tõenäoliselt raske leida seda aega, võib-olla pole ka tahtmine nii suur. Ja on ühiskondlik surve, et kõik peaks tulema kiiresti – peaksid olema kiirlahendused. Aga kiirus on meie kõige suurem vaenlane.
<font face=”arial,helvetica,sans-serif”>Küllap on põhjus selleski, et vägivallatu suhtlemine tähendab hea ja halva kategooriate puudumist. Ja sedagi, et inimestel on raske lasta lahti väljakujunenud hinnangutest. Meil pole ju eriti pooltoone, püüame ikka kõike mustaks ja valgeks jagada.
Selles mõttes olen nõus, et tegemist on väga radikaalse meetodiga. Mingit roosamannat pole. Inglise keeles on hea väljend: nice neck – räägime õrna häälega ja oleme kõikide teiste suhtes tohutult mõistvad. Pealtnäha! Sügaval sisemuses võib olla hoopis midagi muud!
Kursuse algul ma tavaliselt hoiatan inimesi, et kui te annate ühe sõrme, siis võib minna terve käsi, ka vundament ja baasuskumused tagantjärele. See on ehmatav, kui maailmapilt, mida oleme lapsepõlvest alates kokku korjanud, järsku enam ei toimi. Vägivallatu suhtlemine nõuab hästi palju julgust ja et oleks ka toetavat gruppi ümber ning tahtmist seda teed käia. On mõõnu ja tõuse. Kes saab sellest pisikust nakatatud, need inimesed lähevad kuidagi sügavuti ja jätkavad, sest kogu elu muutub ja selles on nii elamise valu kui võlu.
Eriti toetav on, kui ühest kollektiivist on rohkem kui üks-kaks inimest kursustel ja nad saavad üksteist toetada, arutada, mõtteid vahetada. Siis on ka tõenäolisem, et need muutused võiksid olla püsivad, et nad suudavad oma juured sügavale ajada. Kiirparandusmeetodid ei loo tavaliselt püsivaid muutusi, vaid lapivad ainult pealispinda.
Kuidas on koolitajal lihtsam: kui rühm on ühest kollektiivist väga erinevatest kohtadest n-ö kokku korjatud?
Sõltub sellest, milline atmosfäär kollektiivis valitseb. Mõnes rühmas on ühe kollektiivi liikmetega raske, inimesed on hirmul, õhkkond ei soosi ausust ja avameelsust.
On ka vastupidi – võib tekkida väga usalduslik õhkkond. Kõige tähtsam on, et inimesed leiaksid enda sees, et neil on seda koolitust vaja. Kohustuslikus korras õppima saadetud võivad muidugi ka pisiku saada, aga ei pruugi, kui neil pole sisemist valmisolekut õpetatavat vastu võtta. Valmisoleku puudumine võib isegi ohtlik olla, kui “vundamendi raputamiseks” läheb.
Vägivallatu suhtlemise üks osa – vajaduste mõistmine – nõuab aega, et kõigest täpselt aru saada.
See on pikk protsess, tegemist on üsna fundamentaalse arusaamisega. Mul oli tänavu Tallinna Pedagoogilise Seminari juures aastane kursus lasteaiaõpetajatele. Teise semestri lõpus ütlesid üliõpilased, et nüüd me saame aru, et see oli alles sissejuhatuse sissejuhatus.
Minu jaoks ongi selles kogu võlu, et kuigi olen kuus aastat selle meetodiga tegelenud, pole see end ammendanud, vaid läheb pigem sügavamaks ja avaramaks ja põnevamaks. Mida rohkem ma ennast mõistan, seda rohkem avaneb võimalusi ja vaateväli läheb avaramaks. Tegemist on ikka tõeliselt elukestva protsessiga.
Mis on vägivallatu suhtlemine
*Vägivallatut suhtlemist (VVS) on kirjeldatud kui osavõtlikkuse keelt, kui positiivse sotsiaalse muutuse tööriista ja kui hingelist praktikat.
*VVS annab meile tööriistad ja teadlikkuse, et näha selgelt, mis meid ajendab võtma vastutust oma reaktsioonide eest ja süvendama oma ühendust iseenda ja teistega. See sisaldab radikaalset muutust selles, kuidas me mõtleme elust ja selle tähendusest. VVS põhineb fundamentaalsel printsiibil:
kõigi inimtegevuste taga on vajadused, mida inimesed püüavad rahuldada ja nende vajaduste mõistmine ja teadvustamine võib luua jagatud aluse ühendusele, koostööle ja globaalsemalt — rahule
*VVS õppimise protsess on sarnane uue keele või oskuse õppimisega: samm-sammult õppimine koos küllaldase praktikaga viib kasvava meisterlikkuseni. Sel ajal, kui soravuse saavutamine võtab aega, suurendab iga uue keele oskamine tõenäosust, et kommunikatsioon saab toimuma.
*VVS keel sisaldab kahte osa: iseenda aus väljendamine ja teiste empaatiline kuulamine. Mõlemaid väljendatakse nelja komponendi abil: vaatlus, tunded, vajadused ja soovid/palved.
*VVS arendas välja Dr Marshall B. Rosenberg, kes tutvustas seda üksikisikutele ja organisatsioonidele üle terve maailma.
*VVSi on kasutatud sõdivate hõimude ja sõjamöllus riikide vahel; koolides, vanglates ja korporatsioonides; tervishoius, sotsiaalsete muudatuste korral ja valitsusinstitutsioonides ning isiklikes lähisuhetes.
*Maailmas töötab praegu umbes paarsada sertifitseeritud VVS treenerit.
*Vägivallatu suhtlemise looja Marshall Rosenberg ütleb, et selle suhtlemis- ja elamisviisi õppimisel ei ole esmatähtis mitte mudel või sõnad, vaid vaja on teadvustada olulisi erinevusi ja need tõeliselt läbi tunnetada ning omaks võtta.
Allikas: www empaatia.ee
HELVE LAASIK
