Seda, kui külm oli Eestimaa talv 70 aasta eest, on praegused vanaemad-vanaisad vist küll kõikides kodudes enam kui korra meenutanud.
Aasta 1940 algas paukuva pakasega, mis Jõgeval 17. jaanuaril alla 43 kraadi langes. Aga ega siis vaid Jõgeval ja selle ümbruses enneolematu külm võimust võtnud. Kõikjal üle Eestimaa jäid selle talve mälestuseks koduaedadesse surnud või hingitsevad viljapuud. Tagantjärele mõeldes oleks pakane meid justkui hoiatanud, et sellest ajast alates ei ole paljugi meie kodumaal enam endine. Tõesti, suvel heisati punalipud ja aasta hiljem jõuti enne suure sõja puhkemist paljud kodud inimtühjaks saata. Kellel enam oli mahti ja tahtmist mõelda õunapuudele, olgu need siis sammaldunud veteranid mitme põlve põlistalude rohtaedades või alles esimesi saake andvad noorukesed pärast Vabadussõda rajatud kodude ümber.
Jõgeva on oma vägeva pakase sambale jäädvustanud ja ikka tehakse siin omaaegsest rekordist juttu. Salamisi loodame siiski, et too kauge talv ega ka sellele järgnenud vapustused enam kunagi ei kordu.
16. jaanuar 2010
