Põltsamaa käsiteokojas märtsi alguses avatud Christi Küti näitus “Põllerahvas”, millel väljas kümme vaipa, kaks rahvarõivakomplekti ja kuusteist paari kindaid, võtab vähegi süveneda viitsiva vaataja sõnatuks: selline võimas ja ürgne vägi on meie rahvakunstist tõukuval loomingul.
Kümme vaipa võib laias laastus jagada põlle- ja pulmavaipadeks. Põllevaipade loomisel on Christi Kütt saanud inspiratsiooni eesti naiste pidupõlledest. Eesti rahvas on olnud, nagu näituse pealkirigi ütleb, põllerahvas: nagu peakategi, oli põll sajandeid eesti naise staatuse näitaja ehk tunnus, mis eristas mehenaist tüdrukust. Mehenaine ei olevat tohtinud ilma põlleta külla või kirikusse ega isegi mitte toast välja minna. Igapäevapõllesid (need olid vähem kaunistatud) jõudis naine elu jooksul ära pidada õige mitu, pidupõllesid ehk paar.
Christi Küti põllevaibad ongi nagu tavamõõtmetest suuremad pidupõlled. Umbes selliseid võinuks kanda Kalevipoja ema Linda või Suure Tõllu naine Piret. Nagu pidupõlledki, on ka põllevaibad kaunistatud rohkete tikandite, pärltikandite, pitside, paelte ja metalldetailidega: väikeste kuljuste, naastude, riputiste ja rahadega. Kes lähemalt uurib, näeb, et tekstiilikunstnik on vaipade kujundamisel osavalt ära kasutanud enam kui aasta tagasi käibelt kadunud Eesti münte.
„Kuljused, rahad ja riputised pidid kurja põllekandjast eemale kõlistama,” ütles allakirjutanule näitusel teejuhiks olnud Kersti Pook, kes on üks Käsiteokoja perenaistest, ent samas ka Christi Küti õpilane Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö erialal. Kersti oligi see, kes Christi Küti näitusetööd Viljandist Põltsamaale tõi ning koos Käsiteokoja teise perenaise Katre Arulaga üles pani: autor ise jõudis bussiviperuste tõttu kohale alles näituse avamise ajaks.
Suud jäid ammuli
“Kui vaibad üles saime, jäime neid kõigepealt ise ammulisui vaatama: need mõjusid nii võimsalt,” tunnistas Kersti Pook. Ühest küljest vapustas neid vaipade kvaliteet ja nende kudumisel tehtud töö maht. Kersti pidi nimelt ise just hiljuti koolitööna pindpõimevaipa kuduma ja teab seepärast hästi, kui palju see lõimelõngade lugemine ja koelõngade käsitsi põimimine aega võtab. Teisalt vapustas neid vaipade rikas kujundikeel. See sai tükk maad arusaadavamaks siis, kui autor ise kohale jõudis ning käsiteokoja perenaistele ja külalistele väikese loengu pidas.
Nii pruudile ette seotaval põllel kui ka noorpaari ühise sängi katteks kootud vaibal oli pulmarituaalis oluline koht. Rituaalse käitumise kaudu püüti mõjutada noorpaari saatust ja vastastikust läbisaamist ning rituaalile oli iseloomulik sümbolitele tuginev suhtlemisprotsess. Ka põllesid ja vaipu ei kujundatud pelgalt tegija tujude järgi, vaid märkide ja ornamentide kasutamisel toimis kindel reeglistik.
“Kui märkide tähendusi teada, võib vaipa lugeda nagu raamatut,” ütles Kersti Pook, kui koos temaga vaipu uurisime ning leidsime kolmnurki ja rombe, riste, silmusnelinurki ja kaheksakandu, aga ka mõistetavamaid kujundeid, nagu tuulikud, puud, lilled ja linnud. Isegi hobusega sõitva mehe leidsime ning nende lähedalt ka väikese auto: ilmselt oli meister vajalikuks pidanud mõned vanad sümbolid tänapäeva “keelde” tõlkida.
Habras eluvõrk
Lisaks pindpõimetehnikas vaipadele leiab näituselt ka naastpõimes ja sõbakirjalisi vaipu. Eriti uhke on sinisepõhjaline tikitud vaip, millel üsna eksootilise väljanägemisega linnud naise habrast eluvõrku hoiavad. Need keerulised kujundid tikkis Christi Küti kavandi järgi Eesti esitikkijaks peetav Valve Alamaa.
Kersti Poogi sõnul on ka Christi Kütt ise tegelikult hea tikkija. Selle tõestuseks on muu hulgas näitusel väljas olevad rahvarõivakomplektid. Hästi valdab ta ka kindateemat. Kuusteist paari kindaid, mis näitusel väljas, on kootud Eesti Rahva Muuseumis leiduvate eeskujude järgi ja üsna peentel varrastel. On ka ühed arhailises nõeltehnikas kindad: nendesarnaseid tehti siis, kui kudumisvardaid veel ei tuntud.
“Siinsel näitusel saab aimu sellest, kui hea kompositsioonitaju ja tehniliste oskustega käsitöömeister on Christi Kütt, aga ka sellest, kui uhked ja rikka vaimumaailmaga inimesed olid meie esivanemad,” ütles Kersti Pook.
Christi Kütt on 1998. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö erialal ning on aastast 2001 samas õppeasutuses lektor. 2005. aastal kaitses Christi Kütt Eesti Kunstiakadeemias magistritööd, mille üheks osaks oli autorikollektsioon kümnest sõbast ja seitsmest pulmavaibast. Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Piret Õunapuu on öelnud selle kollektsiooni kohta: “Selleks, et kududa selliseid vaipu, peab inimene olema aine sees, tunnetama nähtamatut sidet enda ja kunagiste loojate vahel. Seda rütmi ja värvirõõmu ei saa vaiba sisse niisama lihtsalt, siin mängivad mingid kirjutamata seadused, mida saab tunda alles siis, kui sa oled läbi vaadanud ja käega katsunud sadu ammu enne sind kootud vaipu.”
Põltsamaa käsiteokojas saab Christi Küti loomingut, mis laetud esivanemate väega, vaadata märtsi lõpuni, siis rändab see näitus Jõgeva kultuurikeskusse. Käsiteokotta pannakse aga välja Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite gobelääninäitus, mis jõgevalastel juba hiljuti nähtud sai.
i
RIINA MÄGI
