Tavalise eestlase jaoks seostub kolmas sektor automaatselt vabaühenduste ja kogukondlikkusega. Tegelikult on lugu palju keerulisem.
Kui mujal maailmas mõeldakse selle all valitsusväliseid organisatsioone (ingl kl NGO, non-governmental organisation), siis Eestis on just valitsusasutustel ja kohalikel omavalitsustel ülisuur osalus kolmandas sektoris ehk sihtasutustes ja mittetulundusühingutes. Meie rahakaimad sihtasutused on mõistagi riiklikud struktuurid – Tartu Ülikooli Kliinikum, EAS, MES, KIK, Kultuurkapital jms. Enamiku maavalitsuste turismi-, ettevõtlus-, äri- või arenduskeskused on vormilt sihtasutused. Ka paljud kohalikud omavalitsused on asutanud sihtasutusi oma piirkonna haridus-, spordi- või kultuuritegevuse toetamiseks. Omavalitsuste loodavad piirkondlikud ühistranspordikeskused on MTÜ-d ja omavalitsuste liidudki tegutsevad mittetulundusühingutena.
Avaliku sektori suur osakaal takistab arengut
Kolmas sektor ise jagab end omakorda kaheks. Ühel pool on valdkonnad, milles alalised palgatöötajad osutavad kas avalikke teenuseid (turvakodud, päästeühingud, toidupangad jms) või on eestkostjad (ettevõtlus- ja erialaorganisatsioonid). Teisel pool kõik muu kodanike vabatahtlik ühistegevus alates laulukoorist, tantsurühmast ja sportlikust seltsitegevusest ja lõpetades pärandihoiu või annetuste ümberjagamisega.
Vabaerakonna hinnangul ollakse vastakuti mitme põhimõttelist laadi ja omavahel seotud probleemiga ja see takistab vabaühenduste edasist arengut. Esimene on avaliku sektori suur osakaal. Vabaerakond on juba pikalt kõnelenud, et riik võiks rohkem usaldada kohalikke tegijaid ja nendega kohustusi jagada. Ühelt poolt on ju nii riik kui ka omavalitsus suure osa oma ülesannetest delegeerinud vabaühendustele – näiteks kultuuri korraldamise maapiirkondades, vabatahtlikud päästekomandod jne. Teisalt sõltuvad samad tegijad täielikult avaliku sektori jagatud enamasti projektipõhistest toetustest. Ürituse võid toetuse puudumisel jätta korraldamata või korraldada õhinapõhiselt, ruumid tahavad aga kütmist, elekter maksmist, ja selleks on vaja püsivamat kindlustunnet.
Just kohalike valimiste eel on nende ühingute juhid olnud varjatud surve all. MTÜ-d elavad sageli projektist projekti, mis kõik vajavad finantseerimiseks omaosalust. Tavaliselt otsustab vallavolikogu, millises mahus ollakse nõus toetama omaosalusega. Nii ongi poliitiliste katuserahade eest paljusid vabaühenduste liidreid survestatud kandideerima valimistel võimulolijate nimekirjades. Kõik teavad, et see nii käib, aga keegi ei tihka avalikult tunnistada.
Pole kokkuleppeid, kuidas annetajaid kohelda
Teine suur probleem on erasektori vähene osalus. Meie maksusüsteem ei soodusta paraku annetamist. Otstarbekas on muuta kõik juriidiliste residentidest ja füüsiliste isikute annetused ja kingitused enamikele vabaühendustele tulumaksuvabaks.
“Annetamine vajab kultuurilist ärkamist ja inimeste suhtumist annetamisse kui ühiskonna ja seeläbi ka iseenda küpsuse ja ühtekuuluvuse ning terviklikkuse märki. Annetamise tase riigis räägib selle maa kodanikuühiskonnast – kui suures ulatuses on inimesed valmis panustama teiste abistamisse ja arusaamist oma seotusest iga maailma probleemi ja murega.” (The World Giving Index 2010).
Eelnevalt tsiteeritud aruandest ja Praxise 2011. aastal avaldatud raportist Väärikaks ja õnnelikuks: annetamise analüüs ja soovitused võib välja lugeda, et ei ole üldiselt levinud võtteid ega riikidevahelisi kokkuleppeid, kuidas annetusi ja annetajaid kohelda. Siiski on tugeva majanduse ja arenenud fiskaalkliimaga riikides üldjuhul valitsusepoolsed otse- ja kaudsed toetused suuremad.
Sageli seostub annetamise mõte meil aastalõpu ETV Jõulutunneliga ja meditsiinitehnika soetamisega haiglatele, või teistele abivajajaile, mis on ju pigem riigi ülesanne. Annetamine organisatsioonidele, ka oma erakondadele, on Eestis veel lapsekingades. Aga on arenenud riike, kus annetamine on normaalne kodanikuühiskonna avaldusvorm.
Vabaerakond tahab, et kodanikud saaks rohkem kaasa rääkida oma tulumaksu suunamises erinevatele omavalitsustele. Järjest sagedamini oleme ju seotud mitme elupaigaga ja kasutame avalikke teenuseid nii oma elu kui ka tööga seotud kohas. Kui maksumaksja saab õiguse kaasa rääkida eeltoodud otsustuses, siis miks ei võiks ta tuludeklaratsiooni esitades ka kohe otsustada, millist mittetulundusühingut ta toetada soovib? Selleks tuleb kodanikele anda valikuvabadus suunata ise üks protsent tulumaksuga täna riigieelarvesse laekuvast maksutulust otse nende endi poolt valitud vabaühendustele. Olgu see vabatahtlik päästekomando MTÜ Palamuse Pritsumehed, seltsielu kujundavad MTÜ Kuremaa Külaselts või Sadala Külade Selts. Me saame ju aru, et oodata ei ole suuri summasid, aga võimalus kaasa rääkida neis protsessides annab nii annetajale kui toetuse saajale hoova kohaliku elu kvaliteedi kujundamisel ja vähendab veidikegi sõltuvust kohalikest poliitikutest.
Annetuste ja toetuste vähene soodustamine koos suure avaliku sektori toetuse ning tellitud tööde ja teenuste osakaaluga ongi viinud Eesti vabaühendused valitsemissektorist otsesesse finantssõltuvusse ja meie kolmas sektor on tänaseks stagneerunud. Ebakindluse tunne ja otsene sõltumine avaliku sektori poolt jagatud raha eest tellitud teenustest, vildakas ja eraannetusi mittetoetav maksusüsteem ja veel nõrk eraannetamise traditsioon ei lase ühiskonnal tegelikult aru saada, et olukorra lahendamine sõltub meie kaasarääkimisest.
ELO LUTSEPP, Vabaerakonna juhatuse liige
