Kas olete kunagi mõelnud, mis tunne on elada riigis, mis jääb heaolu näitajate (SKP, hariduse ja tervishoiuteenuste kättesaadavus jne) poolest arengutasemelt Eestist maha? Just sellise kogemuse osaks saime meie, Põltsamaa vallast Kamari külast pärit õed Merle ja Monika, osaledes Arengukoostöö Ümarlaua vahendatud GLEN programmis. Viibisime kolm kuud Aserbaidžaanis ja Indias. GLEN on koolitusprojekt Euroopa noortele. Projekti eesmärk on tõsta teadlikkust globaalsetest suhetest ja probleemidest ning nende mõjust üksikisikutele, kohalikele kogukondadele ja ühiskondadele. Seejuures on olulisel kohal teadlikkuse tõstmine meie isiklike valikute, Lääne poliitikate ja ettevõtete võimalikust mõjust arenguriikidele. GLEN programm koosneb mitmest etapist: maailmaharidust käsitlevad koolitused, praktika Aafrikas, Kesk- või Kagu-Aasias, vabatahtlike teavitustöö Eestis. Praktika sisu oleneb vastuvõtvast organisatsioonist ning seal käimasolevast projektist. Eestis rahastab projekti välisministeerium.
Kuigi konkurents GLEN projekti on tihe (umbes kümme inimest ühele kohale) ning esimese hooga ei osutunud me kumbki valituks, siis kuidagi läks nii, et just meie välja valitud projektidesse vabanesid hiljem kohad.
Kui Monika oli Indiat külastanud varem turistina, siis Merle sattus Aserbaidžaani esimest korda.
Monika õppis Delhis tundma India mitut nägu
Ausalt öelda ei mäleta, milline oli mu kujutluspilt Indiast, kui esimest korda sellesse riiki turistina saabusin. Sellest on möödas liiga palju. Ilmselt lendlesid mu meeles pildid joogast, pühameestest, elevantidest, lehmadest tänavatel ja vürtsikast toidust. Mitte et seda kõike Indias ei leia, aga ükski neist (välja arvatud vürtsikas toit muidugi) ei olnud määrav osa minu kogemustes. Oluliseks said hoopis igapäevased ja tavalised hetked, inimesed, keda kohtasin, ja sõbrad, kelle leidsin.
Oma praktikaperioodi veetsin India pealinnas Delhis, kus töötasin ETASHA nimelises mittetulundusühingus. Delhi on suurlinn ja seal on ilmselt võimalik leida kõikvõimalike olukordi. Olen käinud nii kallites kaubanduskeskustes kui odavatel turgudel; nägin uhkeid maju, millel on väravavalvurid, aga ka perekondi, kes elavad kilest ja bambusest improviseeritud peavarjudes, sest nad ei saa endale kortereid Delhi kõrgete üürihindade tõttu lubada. Nägin nii hulkuvaid koeri kui lemmikloomi, kes olid nii ülesöödetud, et ei suutnud isegi kõndida.
ETASHA pakub kutseharidust, täiendõpet ja karjäärinõustamist vähekindlustatud peredest noortele Delhis. Indias ei ole probleemiks mitte üksnes tööpuudus, vaid ka haritud tööjõu puudus ning asjaolu, et paljude ametitega (rikšajuhid, puuviljamüüjad jne) ei kaasne sotsiaalset kindlustatust. Seetõttu leiab ETASHA, et on oluline aidata noortel leida tööd sektorites, mis pakuvad turvalist sissetulekut, tagades stabiilsuse nii noortele kui nende peredele. GLEN praktika teemaks oli noorte tööhõive propageerimine ning minu peamised tööülesanded olid seotud kommunikatsiooni valdkonnaga (sotsiaalmeedia, blogid, intervjuud, mitmesugused üritused ja kampaaniad).
Turistina reisides puutusin peamiselt kokku reisijatega või turismisektoris töötavate inimestega. Seekord leidsin aga sõpru ja tuttavaid nii oma elukohas, trennis kui tööl. Ühes kohas elades ja töötades, olgugi et veetsin seal vaid kolm kuud, oli mul võimalik läbi nende inimeste näha India ja Delhi mitut nägu.
Merle oskab nüüd kriitilise pilguga vaadata
Mina töötasin Sheki nimelises linnas Loode-Aserbaidžaanis. Eesmärk oli koostöös kohaliku MTÜ Uluchayga viia läbi poliitikate arengu uuringuid. Uluchay tegeleb sotsiaal-majandusliku arengu edendamisega väikelinnades ja maapiirkondades. Muu hulgas on nad läbi viinud projekte ühiskonna väheprivilegeeritud rühmade võimaluste suurendamiseks, sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks ning teadmiste parandamiseks ettevõtluse alustest ja ärijuhtimisest.
Kui enne Aserbaidžaani minekut olid mu hirmud peamiselt seotud naisterahva koha ja võimalustega ühiskonnas, kus riik on sekulaarne, aga peamiseks religiooniks islam, siis kohapeal selgus, et mured on hoopis teist laadi. Välismaalasena, kes lühikest aega riigis viibis, oli mul luksus oma maine pärast mitte üleliia muretseda. Nii rikkusin ma kas teadmatusest või isikliku valiku tõttu mitmeid häid tavasid ning jalutasin pimedas üksi koju, tegin sporti ja reisisin üksi. Mitmetele kohalikele noortele põhjustavad mõned ühiskonna tavad aga päris palju frustratsiooni.
Hoopis vahetumalt, aga siiski vaid kõrvaltvaataja positsioonist puutusin ma kokku kolmanda sektori valupunktidega. Mittetulundusühingute (MTÜ-de) halvale olukorrale ja inimõiguste rikkumisele Aserbaidžaanis on erinevad rahvusvahelised organisatsioonid juba aastaid tähelepanu juhtinud ning vahetult enne minu praktika algust ja selle ajal leidis aset järjekordne arreteerimis- ja repressioonilaine, mis puudutas kas otseselt või kaudselt väga paljusid MTÜ-sid. Valitsus kasutab MTÜ-de tegevust reguleerivat seadusandlust kui hooba nii kodumaiste kui rahvusvaheliste MTÜ-de tegevuse takistamiseks. Kõik see viis olukorrani, kus mind võõrustanud MTÜ-l ei olnud võimalik ühtegi oma plaani võetud projekti minu praktikaperioodi jooksul teoks teha. Saime tegelda vaid uute projektitaotluste kirjutamisega lootuses, et rahastust saades ja olukorra paranedes on vähemalt neid võimalik ellu viia.
Samal ajal üritab Aserbaidžaan kujundada tagatrepitööga oma mainet Euroopa ja USA poliitiliste ringkondade seas kui moodsast ja demokraatlikust riigist. Euroopa Liidu, USA ja Euroopa Nõukogu esindajad viibutavad küll aeg-ajalt Aliyevite suunas sõrme inimõiguste ja tsiviilühiskonna halva olukorra pärast, aga ei ole järgnenud ühtegi reaalset sanktsiooni, mis sunniks režiimi oma käitumist muutma.
Leiame, et lühiajalise vabatahtliku töö kaudu ei tasu näha ennast kui maailmapäästjat. Selle ajaga on raske kohalikus kogukonnas midagi olulist muuta. Küll aga aitab saadud kogemus paremini aduda olulisi probleeme maailmas. Parafraseerides Marcel Prousti ütlust avastuste kohta: tõeline avastusreis ei tähenda mitte uute kohtade külastamist, vaid teise pilguga vaatamist. Leiame, et GLEN programm võib noortele just selle võimaluse anda. Huvilistel on võimalik kuni 30. jaanuarini 2015. aasta GLEN programmi kandideerida. Vaata lähemalt: www.terveilm.ee/glen/.
i
MERLE LUST, MONIKA LUST
