Valimisjärgne olukord Riigikogus paistis esmapilgul võitjaparteile igati soodne olevat, sest enamusvalitsuse moodustamiseks piisab Reformierakonnal kokkuleppest vaid ühe parteiga kolmest võimalikust. Ometi näib, et valitsus koos IRLiga oli pigem paratamatus kui Reformierakonna tegelik soov.
Riigikogus esindatud erakondade arvu vähenemist ja parlamendi mõnevõrra suuremat polariseerumist on üldjuhul peetud positiivseks arenguks. Selgust, kes millist ning kelle asja ajab, on rohkem. Ka valitsusega peaks eeloleval neljal aastal just kui kõik üsna selge olema: ühel pool on enamust hoidvad Reformierakond ja IRL, teisel pool vähemusse jäänud SDE ja Keskerakond.
Asjade selline käik ei ole aga valitsuse moodustamist põrmugi lihtsamaks muutnud. Kui valimispäeva järgsetes kommentaarides arvati üldjuhul, et Reformierakond saab nüüd valida, kellega kolmest ta parasjagu valitsust moodustada tahab, siis tegelikult on kombineerimisruumi Riigikogu eelmise koosseisuga võrreldes hoopis vähemaks jäänud.
Taas sündinud Reformierakonna ja IRLi valitsusliitu peeti loomulikuks juba enne valimisi. Endise koalitsiooni uuendatud versiooni tulek näis pigem tehniline kui sisuline küsimus. Ometi tegi Andrus Ansipi meeskond enne IRLiga läbirääkimiste alustamist liigutuse, mis esmapilgul mõistetamatuks jäi: lühikesele konsultatsioonile kutsuti ka SDE. Miks?
Vaatlejad arvasid, et seda oli vaja IRLi survestamiseks. Usun, et Andrus Ansipi meeskond soovis välja anda sõnumi, et nad pole IRLiga kokku laulatatud ning sotsidel pole vaja end juba ette neljaks aastaks opositsiooni mõelda.
Reformierakond eelistanuks Keskerakonda?
Ilmselt ei olnudki IRL Ansipi esimeseks valikuks. Enne valimisi andis Reformierakonna esimees välja kaks olulist teadet: valitsusliit IRLiga oleks tema meelest loomulik ning koostöö Edgar Savisaarega on välistatud.
Iseenesest ei olnud selles midagi uut, et pronksiööl põhjalikult tülli läinud Ansip ja Savisaar ühte valitsusse ei mahu, kuid ometi pidas peaminister vajalikuks seda korduvalt üle rõhutada.
Tõenäoliselt oli sõnum suunatud Keskerakonna n-ö rahulolematutele, kellele anti mõista, et vahetage partei esimees välja ning siis võime rääkida ka valitsuse moodustamisest. Aga Savisaar jäi esimeheks nii pärast jõulueelset rahaskandaali kui ka pärast valimiste järel toimunud avalikku mässukatset Ain Seppiku, Kalle Laaneti ja nende mõttekaaslaste poolt.
Keskerakonnaga oleks Reformierakonnal olnud kõige lihtsam valitsust teha. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on pikalt opositsioonis olnud keskerakondlastel võimujanu erakordselt suureks kasvanud. See teinuks läbirääkimised nendega mõnevõrra lihtsamaks. Pealegi ei andnud Keskerakond valimiskampaania ajal kuigi konkreetseid ja meeldejäävaid lubadusi, mis lihtsustanuks läbirääkimisi veelgi.
IRLiga võrreldes olnuks Keskerakonna valitsusse kaasamise hind Reformierakonnale madalam olnud. Lisaks oleks see oravaparteile tekitanud väljavaate, et kui Savisaar on Keskerakonnast lahutatud ja tsentristid Ansipi valitsuses, pole Keskerakonnast nelja aasta pärast neile enam tõsist vastast.
Sotsid ei pruugi valitsusse tulla
Neli aastat on pikk aeg, mille jooksul võib juhtuda mõndagi. Ka valitsusega. Et Andrus Ansip suutis eelmise valimistevahelise aja valitsuse koos hoida, on esialgu siiski erand, mitte veel traditsioon. Eesti valitsuse keskmine eluiga püsib endiselt paari aasta ringis.
Kui Reformierakonnal peaks aja edenedes tekkima vajadus praegune valitsuspartner välja vahetada (ja sellist vajadust on ikka ette tulnud), siis valikuid on ju sootuks vähe. Kui Edgar Savisaar jääb Keskerakonna eesotsa (miks ta ei peaks?), pole Reformierakonnal peale sotside kedagi valitsusse kutsuda. Iseasi, kas nad tulevad.
Võimalik, et sotsidele pakutakse valitsusse tuleku eest lastetoetuse kolmekordistamist, mis oli SDE üks peamisi valimislubadusi. Aga sotside isu on ilmselt suurem ja nad on aru saanud, et olla järjekordne “puudel” parempoolses valitsuses mõjub tugevalt nende populaarsusele. Samas on astmeline tulumaks, ettevõtete tulumaksu täielik taastamine teemad, mille üle SDE-l Reformierakonnaga läbi rääkida ei õnnestu.
Seepärast on SDE võimalik minek valitsusse vähe tõenäoline. Nagu erakonna aseesimees Indrek Saar pärast valimisi ütles, ollakse mõtetega juba 2015. aastas, mil eesmärk ei ole rohkem ega vähem kui võit. See tähendab, et sotsid soovivad nelja aasta jooksul end opositsiooniliidrina välja mängida, et selle pinnalt viimaks Toompea võimuteravikku rünnata, mitte valitsuses musta tööd teha.
Vaatamata sellele, et valitsus koos IRLiga võis olla Reformierakonnale paratamatus, võiks ennustada, et see valitsus pigem püsib 2015. aastani kui et ta enne seda laguneb. Muidugi võib olukord poliitikas kiiresti muutuda ja võtta uskumatuid pöördeid, kuid ilmselt saavad koalitsiooni mõlemad osapooled aru, et praeguses olukorras pole soodsamat positsiooni võimalik kummalgi välja võluda. Mõte, et IRL võiks luua liidu Keskerakonna ja SDEga, kuulub rohkem hulluste valdkonda.
Aga teinekord piisab väga vähesest, et mingisugune poliitiline lumepall kuskil veerema panna…
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik, Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts
