Laiuse neiu senine elukäik on ehtne tõestus sellest, et kes teeb, see jõuab. Kristi Kreegi sõnul ei tule talle endalegi korraga kohe kõik meelde, millega ta tegeleb.
Mullu novembris, alles abituriendina, asus Kristi Kreek (20) Laiuse noortekeskusesse tööle. Neiu jaoks oli noorsootöötaja amet Laiusel igati loomulik. Seal on tema kodukoht ning Kaitseliidust oli noorsootöö kogemus Laiuse noorkotkaste rühma juhina.
“Olin gümnaasiumis varem oma valikained ära teinud ja teadsin, et mul läheb koolis kuni poole kolmeni päeval. Nii jääb õhtul piisavalt vaba aega, et töötada,” jutustas Kristi, kuidas ta Jõgevamaa gümnaasiumi lõpetamise ja eksamite vahele töötamise mahutas.
“Hakkasin noortekeskuses kohe kolmest tööle ja olin seal kuueni. Sain tööle kandideerides ise ajad valida – iga päev kolm tundi pärast kooli on sobiv aeg,” lausus Kristi. Poole kohaga töö oli kooli kõrvalt igati mõistlik. “See on olnud minu elus huvitav vahepunkt, aga ilmselt lõpetan ma augustis töö, et ülikooli minna,” lausus ta. Kuigi ülikooli minnes tuleb noorsootöö järgmisele aktivistile üle anda, on Kristi kindel, et ta kohaliku noorsootöö pildilt ei kao. “Olen noorte jaoks olemas, tegelen ikka edasi noorkotkastega, aga noorsootöötajana ei jätka,” selgitas ta.
Noored õpetavad
Kristi sõnul on noored teda palju õpetanud. “Kui tööle läksin, siis tundsin, et olen vanem ja targem. Ent kui tahad koostööd teha, siis pead olema enesekriitiline. Kui minu jaoks tundub asi loogiline ja lihtne, siis nende jaoks võib see igav olla. Peab hästi avatud olema ja nägema, et inimestele meeldivad erinevad asjad,” rääkis Kristi.
Ühine tegutsemisind leiti näiteks koos köögis kokates. “Noortele meeldib kokandus – oleme koos süüa tegema õppinud. Kirjutasime koos aleviku noorsootöötajaga küpsisteprojekti. Müüsime omatehtud küpsiseid valla sünnipäeval,” jutustas Kristi. Samas tõdes ta, et võistlus ei paelu noori alati nii palju kui niisama mängimine. “Arvasin, et noortele meeldib võistelda, et neil tekkib hasart. Meil oli lauajalgpalli turniir, aga selgus, et kõik noored seda ei oskagi ja ei ole üldse huvitatud võistlemisest,” toob noorsootöötaja näite, kuidas tuleb noorte huvidega arvestada.
Koolihariduse kõrval hindab Kristi kõrgelt elulisi ja praktilisi kogemusi, mille peab ise läbi elama ja kogema. “Olen näinud, et elu pakub sama palju või rohkemgi veel kui kool, kuigi väärtustan ka kooliharidust,” nentis neiu.
Hirmu eksamite ees Kristi ei tundnud. “Mu edasiõppimine sellest väga ei sõltunud. Mulle meeldivad ühiskondlikud ja sotsiaalsed teemad. Hingelähedased õppesuunad hetkel on näiteks ettevõtlus ja logistika,” rääkis ta ja muigas, et need on uued valdkonnad; uus etapp elus, mida proovida.
Enamasti seostub inimestele logistikaga laomajandus. Kristi sõnul on see suuresti aga ka meeskonnajuhtimine. “Ma tunnen ennast juhi rollis mugavalt, aga ma ei taha lihtsalt olla boss, kes kõik ise otsustab, vaid pigem juht, kes hindab meeskonna terviklikkust,” juurdles tüdruk.
Laiuse noorkotkad olid alguses Kristi ema Leina Kreegi juhendada. Kui Kristi vanuse tõttu kodutütarde ridadest välja aravati ja ta naiskodukaitsesse astus, võttis ta poiste juhendamise enda peale. “Meil on väike, kümnepealine rühm ja paljud on veel kandidaadid, kes on praegu kõige aktiivsemad – nad käivad üritustel ning on motiveeritud ja tahavad palju teha ja käia,” jutustas noortejuht.
Laiuse noorsootöötajana leidis Kristis aktiivseid poisse, keda noorkotkaste tegevusse kaasata, muidu ta poleks neid aleviku peale märganud. Poisid saavad kokku enne suuremaid õppusi ja luurekaid. Kristi sõnul on suvel plaanis rühmasisene jalgrattamatk, et uued kandidaadid üksteist tundma õpiksid. “Alguses tutvub kandidaat organisatsiooniga, käib rühmaüritustel ja vähemalt ühes maakondlikus laagris. Kui talle meeldib ja ta on valmis astuma noorkotkaks, siis võtame ta organisatsiooni vastu. Kohe midagi peale ei suruta ega kedagi ei sunnita liituma. Ta peab enne kindel olema, et talle ikka meeldib,” selgitas Kristi, kuidas poisid noorkotkasteks saavad.
Ema ja õe eeskuju nakatas
Kristi oli enam kui üheksa aastat kodutütar. “Mul oli eeskujuks õde ja hiljem ema. Nägin, mida õde laagrites õppis ja tegi, tekkis kadedus ja tahtsin ka ise sellega tegelema hakata. Hiljem tuli emagi kodutütarde juhendajaks,” rääkis Kirsti, kuidas talle tegevused kodunt külge hakkaksid.
“Õppisime palju ja tundsin, et arenen ning oskan neid asju, mida näiteks minu koolikaaslased ei tea. Meil on pidev õppimine, mulle meeldis võimalus areneda,” tunnistas Kristi, miks ta nautis kodutütreks olemist.
Pärast kodutütreid ei kahelnud Kristi hetkegi, et astuda naiskodukaitsjaks. “Saan olla nii naiskodukaitsja kui teha Kaitseliidu tegevusi, aga vastupidi seda võimalust pole. Minu jaoks pole põhiline militaarsuund, vaid see, et saan eluks vajalikke oskusi,” märkis ta.
Mõned kuud on Kristi olnud vastloodud Järvemäe jaoskonna esinaine. “Midagi rasket pole, jaoskond tuleb tublilt kaasa ja nad mõistavad, et olen veel roheline. Pigem on mul neilt õppida ja uurida, mida on varem tehtud – nad jagavad ja õpetavad,” sõnas Kristi tunnustavalt.
Noore juhi sõnul on tähtsaim meeskonnatöö, tuleb osata hoida jaoskonda motiveerituna, et keegi ei jääks kõrvale ja norgu. Kristi rääkis, et läbis naiskodukaitses administreerimise kursuse, mis andis head eeldused ja oskused tegutsed organisatsioonis just oma ametikohast lähtuvalt. Hiljuti lõpetas Kristi oma viimase baasväljaõppe mooduli ja nüüd seisab ees eriala valimine. “See saab olema uus võimalus, mulle on silma jäänud side- ja staabi ja formeerimise erialarühm. Meditsiini võiks ka kõrvalt teha,” juurdles neiu.
Kristile on tähtis patriotism ja vaba Eesti riigi mõistmine ning sellesse panustamine. “Vabadus pole asi iseenesest. On oluline, et oleksime isamaalisest kasvatusest ja oma riigi hoidmisest teadlikud.”
Kogemused õpetavad
Noorsootöö, noorkotkaste ja naiskodukaitse tegemiste sekka on Kristi organisatsiooni Youth For Understanding (YFU) vabatahtlik. Neiu tunnistab, et sageli ongi mitu tegevust nädalavahetustel samal ajal. “Siis vaatan tagasi, mida olen teinud, püüan leida tegevuste vahel tasakaalu, et ühest asjast ära ei väsiks,” sõnas Kristi.
Paari aasta eest läks tüdruk YFU kaudu Rootsi vahetusõpilaseks ja pärast hakkas ise organisatsioonis vabatahtlikuks. “Mul polnud eesmärgiks kaugele ära minna. Tahtsin just lähedal tunnetada erinevust ja vaadata Eestit kõrvalt. Oleme nii lähedal, aga meist teatakse vähe,” on Kristi üllatunud.
Rootsis oli neidki, kes arvasid, et Eesti on veel Nõukogude liidu osa. “See aasta näitas, millised meie eestlastena oleme. Isegi kui meile ei meeldi Eesti kliima või vahel kirume seadusi, siis sisemiselt oleme patrioodid, ikka sööme hea meelega 24. veebruaril kiluleiba ja vaatame presidendi vastuvõttu. Rootsis nii palju rahvuslikku kuuluvust ei ole, igaüks on omaette indiviid,” tõi ta oma kogemuste põhjal näiteid.
Neiu sõnul oli aastane paus vajalik, et mõtestada oma tegemisi ja plaane. 11. klassi õpilasena hüppas ta pea ees vette, kuid see tasus ära, ta sai sõpru ja kontakte, mis jäävad. Vahetusõpilasena elas Kristi Lõuna Rootsis Skåne maakonnas ning käis rongiga Kristianstadi kooli. “Käisin koolis ja pingutasin, tahtsin rootsi keelt õppida,” sõnas neiu. Jõuludeks oli tüdrukul rootsi keel selge, et enam inglise keelt kasutama ei pidanud. Nüüd kaks aastat pärast vahetust hindab ta oma oskusi umbes samaks.
“Rääkida saan vabalt, kui Rootsi lähen, saan suhtlemisega hakkama,” lausus ta. Kristi jutustas, et Rootsis oli õppesüsteem Eestist erinev. Seal oli palju grupitöid, mille eest õpilane hinde sai. Koolis, kus Kristi õppis, oli valdav kunstisuund. Tema oli üks väheseid, kes endale matemaatika lisaks valis. “Rootsis valitakse juba kuuendas klassis oma suund, nad saavad küll varem ja rohkem teha valikuid oma hariduses, ent nad on vanematest rohkem sõltuvad. Mulle tundub, et eestlased on selles osas iseseisvamad,” arutles Kristi.
Koolides on õpilastel palju valkaineid, ent vähem huviringe. “Nad tegelevad palju pillimänguga ja teistmoodi huvitegevusega – noored on väiksema huviringideharjumusega. Noorsootöö tegevus oli koondunud peamiselt kirikute juurde. Rootsis tegutsevad küll skaudid ja gaidid, ent võrreldes Eesti noorkotkaste ja kodutütardega on osalus seal väiksem.
Kristi sõnul on kõigil, kes vahetusaastal on käinud, võimalus teha YFU-s vabatahtlikku tööd. Temagi aitas alguses korraldada uute vahetusõpilaste leidmiseks valimispäevi ning käis koolides oma kogemustest rääkimas. Pärast seda alustas Kristi tugiisikute grupi koordinaatorina. Nüüd on neiul plaanis enda peale võtta valimispäevade vabatahtlike korraldajate juhtimine. “Tahan, et uued noored tuleksid. Mind motiveerib tegutsema teadmine, et nad saavad vahetuseõpilasena kogeda seda sama, mis mina,” rääkis Kristi, mis teda tööle innustab. “Vabatahtlik töö jääb. Kui gümnaasiumi kõrvalt suutsin, siis jõuan ka ülikooli kõrvalt,” on ta veendunud.
MARGE TASUR
