Tere, head inimesed!
Täna, just täna, tahan rääkida mulle kahest isaga seonduvast olulisest teemast – märkamisest ja kohal olemisest.
Mina olen isa tütar, täiesti isa tütar. Nelja-aastasena ei läinud ma hambaarsti juurde kellegi teisega, ainult isaga. Tema oli minu tugi selles suurte inimeste maailmas.
Ta oli alati olemas. Kui suitsutasime põllu ääres latikaid. Kui mul oli vaja, et kellelgi oleks aega mind kuulata, nõu anda ja abiks olla. Kui Elva lähedase Peedu küla põnnid tahtsid mängida „uka-uka, mina prii“, oli isa – ise suur mees – ikka meiega, jooksis ja peitis end koos lastega. Ja siis, kui isa, ise juba päris haige, võttis aastase tütrepoja hoida, sest märkas, et mul on abi vaja.
Nüüd on mul hea meel vaadata, kuidas meie pere pojad tahavad ja oskavad olla isad oma lastele. Ma tunnen neis ära tükikese enda isast ja see on soe äratundmine.
Isad ja vanaisad, olge ikka toeks, kui lapsel või lapselapsel on sõrm valus või hing katki. Märgake. Olge kohal.
Ent isad ja vanaisad vajavad samuti märkamist. Nemadki pole raudbetoonist või terasest. Neilgi on oma valud ja oma tõved. Nemadki vajavad pausi, milles on küsimus „Kuidas sul läheb?“ ja võimalust kõneleda.
Rääkige nendega, siis ei jää jutud rääkimata. Sest kunagi on nende rääkimata juttude pärast valus ja kurb, aga siis ei saa enam midagi tagasi pöörata.
Eestis on palju kodusid, kus isa ei ole. Ta on kas kusagil mujal või pole teda üldse. See ei ole etteheide, kõik lood on ju erinevad. Aga nii on läinud ja need emad peavad nüüd mitme eest märkama ja mitme eest kohal olema. Kuigi, olgu isal uus pere, peaks tema hea ja sõbralik mõte, sõna ja tegu ulatuma kõigi oma lasteni.
Kuid kahjuks on praegu üle ilma ka palju kodusid, lähemal ja kaugemal, kust kurjus ja tigedus on viinud isa. Mõtleme kasvõi Ukraina, Iisraeli, Palestiina, ka Afganistani lastele.
Vähemalt seitse ja pool miljonit Ukraina last on tundnud Venemaa agressioonisõja külma puudutust, neist kaks kolmandikku pidid lahingute tõttu lahkuma oma kodudest, üle poole tuhande on hukkunud ning kümneid tuhandeid on deporteeritud Venemaale ja Valgevenesse. Olin hiljuti Kiievis, Ukraina riigipea abikaasa Olena Zelenska kutsel rääkimas sõjaaja laste vaimsest tervisest. Nende hingehaavadega tuleb tegeleda kohe, muidu jääbki nende elu looritama sõjakoleduste trauma tume vari.
Kuid hingehaavu ja tumedaid mõttevarje peab oskama märgata ka siinsamas, Eestis. Meie noorte vaimne tervis teeb muret ja mitte ainult noorte, vaid ka täiskasvanute vaimne tervis. Aeg liigestest on paljudele lahti. Üksteise märkamine ja üksteisele kohal olemine muutuvad järjest tähtsamaks.
Kallid isad ja vanaisad, võtke see aeg, et rääkida ja mängida oma laste ja lastelastega. Istuge nende kõrval, kasvõi vaikides. Olge olemas. Julgege mõnikord paista ka veidi tobu. Ikka laste pärast, kui nõustute näiteks peitusemänguga „uka-uka, mina prii“, mida Lõuna-Eestis teatakse trifaa nimega. Uskuge mind, see on hea mäng.
Ja veel üks soovitus. Hoiame enda ja kaaslaste tervist, liigume ise ja liigutame teisi.
Niisiis, märkame ja oleme kohal. Üksteise jaoks, alati.
