Uskumatute raadiouudistega hommikust ja ärevatest augustipäevadest, mil mitte keegi ei teadnud, mis meid kõiki siin Maarjamaal lähemate päevade või isegi tundide jooksul ees ootab, on möödas kakskümmend aastat. Selle ajaga on üles kasvanud põlvkond, kellele on väga raske seletada, miks kord elementaarnegi kaup poelettidelt puudus, miks meie laulupidudel mõistlike laulude sekka Leninit ja kommunistlikku parteid ülistada tuli… Nii palju on paarikümne aasta eest ja ka pisut varem või hiljem sündinute jaoks mõistetamatut selles, mida nüüd nõukogude tegelikkuseks nimetame.
Usutavasti sama raske oli Eesti taasiseseisvumise üle täiel rinnal rõõmustanutel lapsepõlves mõista oma vanemaid, kes puukingadest, ema seelikust ümber tehtud tuulepluusidest või kolhoosi normipäevadest pajatasid.
Paratamatult kogeb iga põlvkond alati midagi uut ega kujuta ette kõike ammu olnut, kuid hoidku Looja, et praegused vabana sündinud kord oma lastele meie iseseisvast riigist minevikus jutustama ei peaks. Hinnakem ja hoidkem oma vaba riiki!
18. august 2011
