Möödunud pühapäeval sai Põltsamaal teoks Vabadusristi kavaleride mälestuspäev, mille käigus asetati Põltsamaale maetud Vabadusristi kavaleride haudadele tähismärgid. Ikka selleks, et neid silmates mõtleksime inimestele, kes andsid hindamatu panuse selleks, et meil oleks olemas oma riik ja et me täna vabas Eestis saaks elada.
Vabadusristi kavaleride mälestuspäev algas EELK Põltsamaa Niguliste kirikus päevakohase jumalateenistusega. Kohaliku koguduse õpetaja Markus Haamer lausus, et me kõik igatseme vabaduse järele. Selleks, et vabadus püsiks, on tarvis seda kaitsta. Pikalt on olnud selliseid aegu, kui meil pole vabadust olnud. Selleks et vabadust hoida, loodi kunagi Eesti Kaitseliit, millel on pikk ajalugu ja mis tegutseb tänasel päevalgi.
Vabadussõja päevil avaldas paar tuhat vaprat Eesti meest soovi minna oma riigi eest võitlema. Aastatel 1918-1920 toimunud Vabadussõjas oli õnn ja Jumala tahe meie poolel ning see sõda tänu nendele meestele võideti. Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest annetas Eesti riik enam kui kolmele tuhandele inimesele Vabadusristi.
“Väikesel rahval peavadki olema väga vaprad võitlejad, sest teisiti oma riiki kaitstes edu ei saavuta. Kuid vapruse kõrval peavad olema ka aated ja igatsuses oma riigi järele,” ütles Markus Haamer.
Ta võrdles Eesti rahvast Iisraeli rahvaga ja mõtiskles selle üle, kuidas Iisraeli riik läbi äärmiselt keerulise ajaloo olemas on, sest ligi 2000 aastat juutidel oma riiki ei olnud.
“Seda rahvast ei peaks matemaatiliste valemite põhjal enam olemas olema, sest nii palju on erinevaid takistusi nende teele ette veeretatud. Samas ei ole meie, eestlased seotud sellise tõotusega, mille Jumal andis Iisraeli rahvale. Küllap on siis meie vabadus Jumala tahteavaldus ühe väikerahva vastu,” sõnas Haamer.
Noorim 14 aastane
Eesti riigi 100. aastapäeva eel tähistatakse kõikide teada olevate Vabadusristi kavaleride hauad vastavate tähismärkidega. Markus Haamer lausus, et möödunud pühapäevaks oli Põltsamaa Kuningamäe surnuaiale juba kaks tähismärki pandud.
Jõgeva Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatuse esimehe Arnold Kulli sõnul oli Vabadussõja puhkemise hetkel rindel 89 alla 18 aastast eestlast, 57 soomlast ja 1 taanlane. Vabadussõja alguses oli punaväele vastu saata 2200 meest. Nende seas oli 1000 kaitseliitlast ja vabatahtlikud kooliõpilased. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes teenimas 85 000 meest. Vabadussõjas kaotas Eesti 3588 inimest langenutena ja haavadesse surnutena.
Aastatel 1919-1925 anti välja 3225 Vabadusristi. Sellest esimest liiki 759, teist liiki 2279 ja kolmandat liiki 187. Noorim Vabadusristi pälvinud mees oli soomusrongil teeninud reamees Johannes Luiga, kes langes Vabadussõjas 14 aastasena.
Tasuta maad anti austusavaldusena nendele võitlejatele, kes olid võideldes erilist vaprust üles näidanud, vigastatud sõduritele ja langenud sõjameeste perekondadele. Tasuta maad vahvuse eest anti 2142 võitlejale. Neist 156 loobus neile tasuta antud maast, võttes selle asemel rahalise hüvitise 100 000 marka. Jõgevamaa 12 kalmistule on maetud 74 Vabadusristi kavaleri. Nendest Põltsamaa linna kalmistule on maetud 25 Vabadusristi kavaleri ja Kuningamäe kalmistule 2. Leidmata on veel 6 Jõgevamaa Vabadusristi kavaleri hauda.
Arnold Kulli sõnul alustati Põltsamaa kalmistule maetud Vabadusristi kavaleride haudade leidmiseks tegevust juba möödunud aastal. Tänu tublidele kalmistuvahtidele Vahur Maistele ja Madis Roiole leiti üles ka enamik kohaliku surnuaia Vabadusristi kavaleride haudadest.
“Tänu meie isade ja vanaisade vaprale võitlusele võime elada vabas Eestis,” toonitas Arnold Kull.
Kõrge autasu
Kohalik kaitseliitlane, Kaitseliidu Jõgeva maleva Põltsamaa üksikkompanii ajaloopealik, reamees Rünno Savir on hooldanud nende Vabadusristi kavaleride haudu, kellel ei ole enam omakseid. Pühapäeval pandi tähismärgid 19 Vabadusristi kavaleri hauale. Rünno Savir meenutas, et Vabadussõda algas 28. novembril 1918. aastal. Ajutine valitsus võttis 16. aprillil 1919. aastal vastu seaduse Eesti Vabaduse Risti asutamise asjus. Rünno Savir tutvustas seadust lähemalt, öeldes, et Vabadusristil on kolm järku, millest iga järk jaguneb kolmeks erinevaks liigiks. Esimest liiki antakse välja sõjaliste teenete eest, teist liiki vapruse eest, kolmandat liiki tsiviilteenete eest.
Eestlastest said esimestena Vabadusristi teise liigi kolmanda järgu 1920. aasta 21. veebruaril Vabariigi Valitsuse otsusega 292 silma paistnud ohvitseri ja sõdurit. Nende seas olid ka need Vabadusristi kavalerid, kelle haudadele pühapäeval tähismärgid asetati. Teise liigi teise järgu Vabadusristi loetakse välja antutest kõige kõrgemaks autasuks ja neid anti kogu Eesti peale välja 29.
Üldse anti välja 3215 Vabadusristi, neist Eesti kodanikele 2151, lisaks 1064 välisriikide (neid oli 17) kodanikele. Kaks Vabadusristi on eestlastest pälvinud 47 inimest, nende seas 2 Põltsamaa kihelkonnast pärit meest. Nendeks on kolonelleitnant Johan Stahl, kes oli Vabadussõjas 5. polgu ülem. Ta suri 29. oktoobril 1939. aastal Tartus ja on Tartusse ka maetud. Teiseks Põltsamaa kihelkonnast pärit kahe Vabadusristi kavaleriks on seersant Ants Valdmaa.
Põltsamaa kihelkonnast on pärit ka vennad Simonid, kes on mõlemad Vabadusristi kavalerid. Vabadusristi viimane väljaandmine toimus 1924. a seoses 1. detsembril toimunud mässu mahasurumisega. Vabadusristi kolmanda liigi kolmanda järgu sai Jõgevamaa mees kolonelleitnant Hermann Rossländer, kes langes võitluses Balti jaama juures. Vabadusrist on siiani kehtiv EV teenetemärk, kuid välja anda saab seda vaid siis, kui eestlastel tuleb taas, relv käes, oma kodumaad kaitsta. Rünno Savir avaldas lootust, et Vabadusristi ei ole vaja reaalselt enam kunagi välja anda.
TOOMAS REINPÕLD
