Aeg-ajalt mõtlen ma sellele, kas Eesti on vaba päriselt või mängult. Isegi kui mängult, on see ikka palju parem, kui oli see olukord, kui olime päriselt mittevabad ja seda aega mäletan ma veel hästi.
15. juulil esitletud erinevate valdkondade ekspertide koostatud inimvara raport soovitab riigil tegelda venekeelsete noorte tagasivõitmisega, sest Eestis sündinud ja hariduse omandanud venekeelsete noorte lahkumine on oluline kaotus Eesti inimvarale.
Esimene mõte seda lugedes oli triviaalne: kas siis lahkuvad haritud eesti noored polegi kaotus? Järgmine mõte oli veelgi hullem: mis põrgukeeles nad siis Eestis “hariduse“ omandavad? Kolmandaks tahaks ma teada, kes konkreetselt ja füüsiliselt on selliste raportite tootjad.
Viibisin hiljuti Eesti pealinnas. Vaatasin koos lätlasest abikaasaga Tallinna vanalinnas ringi ja selle asemel, et tüüdata mõnda head vana sõpra, otsisime internetist ühe all-linnas paikneva hotelli, mille nimi ja hinnakiri olid Euroopa tasemel. Mis meid aga seal ja Tallinna vanalinnas üldse vastu võttis, oli hullem kui halb uni. See oli pahaks läinud vene muinasjutt!
Igasugune teenindus Eesti pealinnas oli valdavalt inglisekeelne, kusjuures see oli halb inglise keel. Kuidas aga mõjuvad vaikivad, porisevad ja vaid kätega vehkivad või omavahel arusaamatus keeles kisavad hotellitöötajad, võib igaüks ise ette kujutada. Meiega samas hotellis viibinud skandinaavia turistid olid Eestis esimest korda ja lubasid tagasi mitte tulla.
Hämmastav oli, et kuigi meie rääkisime läbisegi eesti ja läti keelt, kõnetati meid igal pool inglise keeles. Olde Hansas aga suisa imestati häälekalt: kas olete Eestimaalt?
“Hoidku selle eest, meie oleme Liivmaalt,” sai vastatud, aga kaasa võetud ka selge signaal: eestlased pole Tallinna oodatud.
Isegi kui oldaks orienteeritud vaid turistidelt raha pumpama, võiks ikka tervitada ka kohalikus keeles. Tallinnas eesti keelt ei osatagi. Igas turistipoes on aga mõni vidin, millele on trükitud: With love from Russia või midagi niisugust. Kuigi see olla teadjate sõnul mingi tsitaat tobedast filmist, ei tulnud selles nutuses olukorras peale mingit naeru. Samas polnud ka venelasi milleski süüdistada: nemad olid ennast isegi ületanud ja pakkusid oma parimat. Ei saanud aga aru, miks eestlased ise oma pealinna on maha jätnud. Tallinn — see oli kitsh, ersats ja ei midagi eestilikku.
Läti köögist vene kisa
Meie proovisime sama situatsiooni ka Vana-Riias. See polnud oluliselt parem. Olles halba inglise keelt rääkivatest venelastest väsinud, valisime Riias restorani, mille reklaam teatas, et see on läti köök. Paraku kostis köögist endast kohutavat venekeelset kisa ja selgus, et ka omanik on venekeelne kodanik. Toit oli hea. Kuid küsimus, miks lätlased oma riigi pealinnast huvitatud ei ole, jäi.
Tulles tagasi inimvara ekspertide teema juurde, milleks on haritud noorte lahkumine, siis on ehk üldse ahistav, et riigist lahkuvaid noori liigitatakse vene noorteks ja samas raportis räägitakse rahvusvähemustest, nagu oleks iseenesestmõistetav, et kõik mitte-eestlased joonduvad venelaste (loe: sovjettide) selja taha. Aga kuhu jäävad kõik teised? Soomlased, lätlased, ukrainlased jne? Kas mul balti aborigeenina tuleks aru saada, et kõik, kes ei kuulu meie hulka, on meie vastu? Või peaksin ma nende kõigi ees end süüdi tundma?
Tore, kui need, kes pronksiööl oma Rossijat karjusid, Eestist lahkuvad. Kas nad lahkuvad just Rossiasse, see ei huvitagi kedagi. Ja pole mõtet hirmutada, et nende asemele tulevad siia kohe türklased või neegrid, sest mitte keegi peale meie endi ei saa meid rahvusena kahjustada. Kuni eestlased tellivad tobedaid raporteid ega viitsi ise Tallinnas „Tere tulemast!“ ütelda, on täiesti ükskõik, mida teevad kõik teised.
Mida aga mõtlevad raporteerijad tegelemise all? Mis privileege veel peale võõras keeles hariduse omandamise, võiks vaja olla? Miks pole haridus meil juba ammugi riigikeelne? Kui kaugele meie orjarahvas selle lömitamisega veel läheb? Kas eesmärgiks on kakskeelne Eesti (eesti alad ilma ajalooliste liivi aladeta), nagu seda on juba pealinn, mida rahvasuus ammu Bureshingradiks kutsutakse?
Oleks ju normaalne, et ühes rahvusriigis on vaid riigikeelne kooliharidus ja erakoolides saavad inimesed õppida oma raha eest. Nii jõuaksid ka vene kooli vaid erilised patrioodid, need, kes tunnevad, et nad tõesti on peale asukohamaa kodanikuks olemise veel midagi. Vene kultuuriruum on ju ideaalis hoopis midagi muud kui nõukogudeaegne möga (kahju sellist ollust propagandakski nimetada). Ja selleks, et armastada Rahmaninovi, ei pea üldse olema venelane.
Teadlikult võõrsil olla pole hea mitte kellelgi. Siinsetel noortel venelastel pole mingit vajadust olla Eesti riigiga opositsioonis. Nad võivad eestistuda või lahkuda – nii lihtne see ongi. Ainult valgete emigrantide järeltulijatel on põhjust mitte tahta Venemaale tagasi minna, sest neile oleks see liiga valus. Nemad aga ei ole kunagi Eesti riigi kallal vingunud ja vähemalt inimarengu ekspertide pealiskaudse pilgu jaoks ei erine nemad mitte millegi poolest kõige tavalisematest eestlastest.
Lõpuks elame me vabal maal, kust igaühel on vabadus ära, nelja tuule poole minna. Vabadus on hingeseisund, milleni tuleb kasvada ja mis tuleb välja kanda. Vabadus pole ajuvabadus. Ajuvabade raportite asemel võiks tulevikus hakata midagi mõistlikumat tegema. Võiks tegelda reaalsete probleemidega või istutada vähemalt mõne puu.
JAANIKA KRESSA
