Seadus ja Õiglus (PiS) saavutas vaba Poola ajaloo suurima valimisvõidu. Liberaalsed poolakad on jahmunud. Nad näevad ette majanduslikku vastutustundetust, kättemaksuhimulist arveteklaarimist ja naiivsusest ning ebakompetentsusest kantud välispoliitikat. Kui teile ei meeldi Viktor Orbáni Ungari, hakkate te jälestama PiS-i juhi Jaroslaw Kaczyński juhitavat Poolat, väidavad nad.
Tõepoolest, muretsemiseks on põhjust. PiS tegi paljude kulukate lubadustega populistliku valimiskampaania. PiS-i eelmisi valitsusaastaid 2006-2007, kui Kaczyński oli peaminister, iseloomustasid ettearvamatu otsustusprotsess ning kriminaalõigussüsteemi häiriv politiseerimine.
Siiski on valijatel õigus olla tüdinud ebakompetentsusest ja korruptiivsest käitumisest. Kodanikeplatvorm (PO) on nende kannatuse ära kulutanud. Erakond näis ülbe ja reaalsustaju kaotanud. Selle kunagi muljetavaldav juhtkond paistis kulunud. Partei viimane abinõu oli hirmutamistaktika, mis ei toiminud. Poola valijad otsustasid eelistada PiSi võimalikke probleeme POga seotud ebameeldivale reaalsusele.
Nad võisid eksida. Meid kõiki võib oodata vastik üllatus. Teisalt on võimalik, et PiS ja Kaczyński on mineviku õppetunnid omandanud. PiS-i kandidaadi, mõõduka ja kaasaegse Andrzej Duda, võit maikuus peetud presidendivalimistel näitas, et erakond ei ole hull ega rumal.
Nüüd on PiS-i kätes Poola valitsemine. See tähendab kompromisse. Välisomanduses pangandus- ja jaekaubandussektoritel on oodata karmi kohtlemist. Poola tugev maine väliskaubandus- ja investeerimispartnerite seas peab vastu. Uus valitsus peab vältimatult loobuma mõnedest ekstravagantsematest valimislubadustest. Ta võib endale lubada mõnetist arveteklaarimist. Poolal on võitja-võtab-kõik tüüpi poliitiline süsteem. Paljud headel ametikohtadel isikud lastakse lahti ning puhkeb võimas kisa. Võivad tulla mõned uurimised ja õigusemõistmised osana PiS-i soovist puhastada Poola ühiskondlikku elu. Hea õnne korral suunatakse mõned neist isegi tegelike üleastujate, mitte üksnes poliitiliste vastaste vastu.
Sisepoliitilised raskused kahvatuvad välispoliitika ees, kus uus valitsus peab toime tulema Euroopa viimaste aastakümnete tõsisemate kriisidega. Revanšistlikust Venemaast lähtuv oht on üks neist. Poola peab hoidma tähelepanu Ukrainal, tegelema Venemaa suureneva mõjuvõimuga teistes Visegrádi riikides, juhtima ettevalmistusi NATO tippkohtumiseks, mis peab täitma sisuga alliansi territoriaalkaitseplaanid Kirde-Euroopas, ja tugevdama suhteid Balti riikidega.
Lisaks sellele peab Poola etendama oma osa Euroopa rändekriisi ohjamisel. Valimisi tumestas Kaczyński taunitav ksenofoobne retoorika. Ta näis kujutavat põgenikke kahjurite ja nakkuskandjatena. PiS kritiseeris lahkuvat PO valitsust isegi selle tagasihoidlike sammude eest rändekriisiga tegelemisel.
See peab muutuma. Ligikaudu miljon inimest on liikvel – suurim rahvasteränne Euroopas alates 1945. aastast. On naiivne arvata, et jalgu trampivatel ja “ei tule” karjuvatel poliitikutel õnnestub neid peatada. Tegelik Euroopa ees seisev küsimus on, kas ta saab tohutu sotsiaalse, majandusliku, julgeoleku- ja inimprobleemiga hakkama hästi või halvasti. Lihtsaid vastuseid ei ole, ent sellest põrnitsevalt kõrvale jäävatel riikidel on oodata naabritelt vähest mõistmist.
PiS teeb kindlasti vigu. Samas on raske näha, kes kujuneb talle tõsiseltvõetavaks opositsiooniks. Paweł Kukizi protestipartei on PiS-i tõenäoline liitlane (ja teda ootab lähikuudel kahtlusteta lagunemine). PO laskub ennasthävitavasse sisesõtta, üritades leida patuoinaid valimiskaotuse eest. Vana ilmalik vasakleer, sealhulgas Poola kommunistliku partei pärandi kandjad, kõrbesid tähelepanuväärsel kombel. Uus erakond Nowoczesna [Kaasaeg], mida juhib endine Maailmapanga ökonomist Ryszard Petru, on tervitatav täiendus seimis, ent liiga väike tõsiseltvõetava opositsiooni rolli väljakandmiseks.
Lühidalt, Poola sõbrad peaksid olema kannatlikud. PiS-il on omad veidrused, ent ta pole nii halb, kui PO teda kujutab. Poola probleeme ei ole võimalik lahendada nii kiiresti ja lihtsalt, nagu PiS väidab. Uus valitsus on vältimatult kogenematu ja seisab silmitsi tohutute väljakutsetega. Õnneks pärib PiS tugeva majanduse, tugevad institutsioonid ning sõbralike liitlaste ja naabrite võrgustiku. Kardetavasti ei näita PiS selle eest siiski üles mingit tänulikkust.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.
EDWARD LUCAS
