Just selline naljakas kooslus vaatab vastu mõnegi omavalitsuse eelarveseletuskirjast. Naljakas on see eeskätt seetõttu, et selle kolme valdkonna alla on peidetud ka sport. Küsimusi tekitab vaid, miks vaba aeg ja kultuur on erinevad mõisted ja miks religioon väärib eraldi välja toomist, sport aga paraku mitte. Järelikult ei vääri sport isegi kohta pealkirjas.
Muidugi on selles eelarvelõigus olemas ka spordile mõeldud kuluread, kuid pigem näitab selline rõhuasetus spordi ebaolulisust enamikes omavalitsustes. Ja see on kahjuks iseloomulik pea kogu Jõgeva maakonnale. Selle kinnituseks on spordile omavalitsuste eelarvest eraldatud rahanumbrid, kus meie maakond hoiab vabariigis alates 2009. aastast stabiilselt 15. kohta.
Rahatabelid kinnitavad, et Jõgevamaal eraldavad omavalitsused ühe inimese kohta spordi jaoks ligi kaks korda vähem raha kui Eestis keskmiselt. Kui riigis keskmiselt küündivad kulud spordile omavalitsuste eelarves nelja protsendi juurde, siis Jõgeval jääb see kahe juurde.
Ka tervikuna ei näita Eesti riik selles mõttes suurt spordiarmastust välja. Näiteks 2015. aastal eraldati riigieelarvest spordile kõigest 0,16 protsenti. Sealhulgas kultuurministeeriumi eelarves, kus sport peaks olema kultuurile võrdväärne partner, kulutati väikesele Peetrile 6,7 protsenti.
On noored ja seeniorid
Kõige selle juures tuleb siiski tunnistada, et saavutussport elab Eestis kõige kiuste edasi tulemuslikku elu. See on Eestis alati nii olnud. Olenemata sellest, kas riik paneb vähemal või suuremal määral õlga alla. Küll on aga küsimus tervislikes eluviisides, rahva tervises ja harrastusspordis. Vaadates kergliiklusteedel ja tänavatel liikuvaid kepikõndijaid, rattureid või rullitajaid, tundub sportlikku aktiivsust meil piisavalt jaguvat. Samuti võime uhkust tunda erinevate nüüdisaegsete spordirajatiste üle.
Kes sportida soovib, sel on kümneid võimalusi ennast vormis hoida. Säravat pilti pakuvad ka kommertslikud suurüritused, rahvajooksud, erinevad maratonid, sarjavõistlused. Need on osavõturohked ja hästi korraldatud, kuid puudutavad siiski üldjuhul kindlat inimrühma.
Kuid elanikkonna stabiilne vähenemine (välja arvatud Harjumaa) kahandab reaalselt sportivate inimeste hulka. EOK presidendi valimiste eel Urmas Sõõrumaa antud lubadusel tõsta lähiaastatel oluliselt sportivate inimeste arvu puudub reaalne kate.Need, kes pole varem spordiusku olnud, üldjuhul ka sellele teele ei sattu. Oma mõju avaldab siin rahakoti paksus, sest üldjuhul toetatakse meil vaid noortesporti. Puuduvad palgalised sporditöötajad, mis veel veerandsada aastat tagasi olid enamikes asutustes olemas. Omavalitsustes on sporditöö tavaliselt hariduse- ja kultuuritöö spetsialisti kõrvalkohustus. Samuti annab tunda treenerite vähesus (välja arvatud Põltsamaa piirkond), sest spordibaaside rajamine ilma treenerite tööle võtmiseta on ainult poolik lahendus. Kui pole treeningrühmi, ei ole esindusvõistlusi, siis ei lisandu ka uusi tegijaid.
Lisaks on mõned omavalitsused kaldu üksikute spordialade suhtes, mis jätab teised tegijad näljapajukile. Lõpuks kaotab seeläbi sport laiemalt.
Nii on harrastussport kokkuvõttes omavalitsuste kasina huvi tõttu ja inimeste arvu kahanedes aina väiksemaks muutunud. Seda näitab maakonna suvemängude kiire kokkukuivamine (talimängud on sootuks lõpetanud). Sportmängudes maakonna meistrivõistluste kadumine või siis nende asendamine ühepäevaste turniiridega. Nagu näiteks jalgpalliga, kus veel 1990ndate algul mängisid kümme meeskonda kevadest hilissügiseni nagu Premium liigat. Või korvpallis jagus meeskondi siis kolme liiga jaoks. Kergejõustiku meistrivõistlustel löövad nüüd kaasa kas kooliõpilased või seeniorid. Parimates sportlaseaastates olevad mehed-naised puuduvad aga sootuks. Kellel puudub huvi, kes on Soomes tööl, kes on lihtsalt kõrvale jäänud.
Võib-olla see ongi paratamatus, sest nagu jääb elu maal tervikuna hõredamaks, jääb seda ka sport. Mis siis teha?
Tundub, et väikeseks lootuskiireks kohaliku spordielu korrastamisel on siin haldusreformi käigus tekkivad suured omavalitsused. Vähemalt üks hea asi reformi puhul. Seda muidugi juhul, kui avarduvaid võimalusi tahetakse ka spordi huvides ära kasutada.
Lootus suurel omavalitsusel
Tänastes piirides olev Jõgeva vald on viimastel aastatel olnud maakonnas üks kõige enam spordile panustanud omavalitsus. Seda juba tänu olemasolevale Kuremaa Spordikoolile, millele kahel viimasel aastal on uuesti elusäde sisse puhutud. Spordikooli kui noorte saavutusspordi keskuse igakülgset ja aktiivset laiendamist ning arendamist kiidavad heaks ka sügisel ühinevad omavalitsused. Seda kinnitab Jõgeva valla, Jõgeva linna, Palamuse valla ja Torma valla poolt allakirjutatud ühinemisleping. Loodetavasti saab nii võimalikuks spordikoolis ka uute spordialade (kergejõustik, võrkpall, jalgpall, suusatamine, saalihoki jne) õppekavasse võtmine ja kvalifitseeritud treenerite palkamine.
Sest just spordikool saab pakkuda spordis edasi püüdvatele noortele võimalusi pidevalt areneda ja seeläbi end teostada. Selleks tuleb aga kindlasti tihendada koostööd spordikoolis õppivate laste vanematega, sest edu on spordis võimalik saavutada ikkagi ainult läbi pere toetuse.
Samuti tuleb igakülgselt kaasa aidata spordikooli ja klubide treenerite koolitusele ja nende kutsekvalifikatsiooni tõstmisele, et tagada seeläbi konkurentsivõimeline palk. Treeneritel peab jääma võimalus keskenduda siiski oma õpilaste treenimisele, mitte aga majandus- ja olmeprobleemide lahendamisele. Kõik see eeldab omakorda spordikooli etteotsa tugevat juhti ja toimivat, sporti tundvat nõukogu.
Uues suures Jõgeva vallas hakkab loodetavasti tööle ka palgaline spordijuht, kelle ülesandeks on valla spordisüsteemi loomine ja organiseerimine. Samuti spordile lisaraha leidmine läbi projektide ning tugevate valla esindusvõistkondade komplekteerimine erinevateks vabariiklikeks võistlusteks. Jõgeva vallast peab saama vabariigi üks sportlikumaid omavalitsusi. Sest tegelikult on meil selleks kõik eeldused olemas. Meil saab olema piisavalt suur rahvaarv (suuruselt seitsmes vald Eestis) ning meil on olemas suurepärased spordibaasid (Jõgeva staadion, Kuremaa ujula ja spordihoone, Vaimastvere Arena, Torma spordihoone, Jõgeva tenniseväljakud, Kuremaa terviserajad jpm.), mis annavad silmad ette enamikele Eesti omavalitsustele.
Nii on tulevasel vallal olemas suurepärased spordibaasid, millest aga praegu mõnedki seisavad alakasutuses, kuna puuduvad treenerid, puudub korralik võistlusplaan, puudub spordi eest vastutaja. Kõige selle muutmiseks tuleb Jõgeva vallavolikogu juurde luua spordikomisjon, mis võimaldab spordi temaatikat hoida üleval ka läbi volikogu. Senine spordinõukogude praktika ei ole toiminud, kuna selle sõnal puudub kaal. Küll suudaks aga seda asendada volikogu liikmete juhitav ja töötav alaline komisjon, mis on abiks ka valla sporditöötajale.
Ent samuti tuleb igakülgselt toetada ja panustada valla spordiklubide tegevusse. Spordi populariseerimiseks võiks igal aastal kuulutada välja Jõgeva valla Aasta sportlase, noorsportlase, seeniorsportlase, treeneri ja võistkonna. Lõpetades Pedja jõe mängude traditsiooni taastamisega.
Kas see kõik teostub või jääb helesiniseks unistuseks, sõltub paljuski valimistulemustest. Tahaks loota, et kõik ei lähe legendaarse Winston Churchilli sõnade järgi: “No sport!”
TIIT LÄÄNE, Jõgeva vallavolikogu esimees
