Möödunud pühapäeval peeti Jõgeva kirikus 1. nelipüha ja linnapäevade lõpetamise jumalateenistus, kus jutlustas Jõgeva teoloogiharidusega aselinnapea MIHKEL KÜBAR.
Kristlastena on meil täna põhjust rõõmustada, sest tänane päev on sünnipäevaks läbi kristliku kiriku ka meie kogudusel. Sündidest ja sünnipäevadest kõneldes on inimesed enamasti meelestatud rõõmsalt, lootusrikkalt, meeled suunatud millegi uue ootusele, nõnda nagu need Jeesusest omapäi jäänud jüngrid, kes tol päeval said puudutatud Jumala vaimust ning leidsid uue jõu minna edasi ja Jumala sõna kuulutada. Kuid kuidas me peaksime inimestena, kristlastena vaatama sellel kiriku sündimise päeval sellele elule, mis meie maises ilmas meid igapäevaselt ümbritseb.
Elamise oskus või oskus elada?
Pealtnäha justkui üks ja seesama tähendus, kuid kui püüda kahte sõnakombinatsiooni veidi lahti mõtestada, siis kas selles kahe sõna ümberpaigutamises ei seisne teataval paradoksaalsel kombel meie ühiskonna hädad? Inimestena oleme harjunud, et peab oskama elada. Sedaviisi kõneldes peetakse peaasjalikult silmas materiaalse jõukuse suurust. Sellel, kellel tundub see olevat justkui suur, see oskab elada. Viisi ja meetodeid, kuidas see saadud, peetakse selle juures väheoluliseks. Kas eesmärk pühitseb alati abinõu?
Üks lugu. Ühes külas oli üks mägi. Kaks meest, kellel tähtsad ametid ja positsioonid, leidsid, et mägi on liiga kõrge. Võtsid kopa ning lükkasid väiksemaks. Naaberküla mees, ilma tähtsa ametita ja positsioonita, talitas oma kodu kõrval oleva mäega samuti. Tähtsad ametimehed, kes oma mäge vähendasid, tegid talle trahvi, sest mees polnud tähtsast ametist, kus kaks esimest töötasid, võtnud luba seda teha. Kui mees, kes trahvi sai, küsis, miks nemad võisid nii teha, vastasid nood, et paljud inimesed arvasid, et nende mägi oli kõrge ja tuli väiksemaks teha, et oleks ohutum; vaata, sai ju parem. Ja naaberküla mees kratsis kukalt ning nõustus, et jah, too esimene mägi oli tõepoolest liialt kõrge. Ka need inimesed, kes varem ei olnud mäge vaadanudki, seisatasid ja imestasid, et mägi on madalam, kuid tõesti on ohutum ja parem.
Kui trahvi saanu inimestele kõneles, et seda ei tehtud seaduspäraselt, vangutasid inimesed küll pead, kuid ütlesid: aga tegelikult on ju ka nüüd ohutum. Järgnevatel päevadel tervitasid inimesed kahte meest küla vahel kui heategijaid, kes tegid ohtliku mäe ohutumaks.
Kas valed võtted toovad õige tulemuse?
Kaks meest oskasid tänase ühiskonna mõistes elada. Ning inimesed, laskumata sellesse, kas teguviis oli õige või vale, aktsepteerisid eesmärki. Kuid kui võtted on valed, kas siis saab tulemus olla õige? Nagu muusikas, sa võid valede võtetega kitarril mängida suurepäraselt “Rongisõitu”, kuid klassikalise kitarri tippteoste hulka kuuluvaid palasid sa valede võtetega ära ei mängi. Oskus elada kõlab minu viimasel ajal nagu sohki tehes lauamängus võidule jõuda. Kuid elu ei ole kahjuks lauamäng ja erinevatel otsustel on erinev mõju nii inimestele kui ühiskonnale.
Seevastu elamise oskus sisaldab minu jaoks palju sotsiaalsemat, inimlikumat, loomulikumat, laiemat mõistet. Elamise oskamine ei tähenda topeltmoraali. Elamise oskus eeldab inimestelt ausust, austust, hoolivust, märkamist, kuulamist, kokkulepitud reeglitest kinnipidamist, teistega arvestamist. Elu oma suuruses on tõstetud ettepoole oskusest. Ja sõnadel on inimestele suur jõud. Elamise oskust kasutades väärtustame me enam elu, vähem oskusi, ja me ei vormi alateadlikult oma piiratud oskustega elu. Oma liigmateriaalses, individualistlikus käsitluses maailmast hoolime me küll oma isiklikust elust, vähem elust enda ümber.
Minu vanaema sai hiljaaegu 86 aastaseks. Kõnelesime temaga elust-olust, töödest ja tegemistest. Vanaema, kes on üle elanud erinevad riigikorrad, Teise maailmasõja, ütles, et praegu on keeruline aeg. Kas on? Kas see, et meil ei ole meie maal enam võõrvõimu, kes viis kodudest inimesed kaugele, hukkas inimesi selle eest, et nad olid kuulunud kuhugi, kuhu võõrad arvasid, et meie pojad ja tütred ei oleks tohtinud kuuluda, suretas teadlikult inimeste vaimu, teeb meie elu keeruliseks?
Kas aeg on keeruline?
Mõtelgem korra, kui keeruline või mittekeeruline see igapäevane elu siis meie ümber ikka on. Kas tänane hetk siin Eestis ja kogu maailmas tundub olevat seesugune, nagu kirjeldab prohvet Joel oma esimeses peatükis? “Põllud on laastatud, muld leinab, sest vili on rüüstatud, vein kadunud, õli lõppenud. Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud halisevad nisu ja odra pärast, sest saak on hävinud.” (Joel 1;10-11).
Paralleel praeguse Eestiga tundub esiti võib-olla veidi vägivaldne, kuid Eestimaal ringi sõites, rääkides erinevate inimestega, tundub kohati, nagu oleks Eesti tänaseks jõudnud prohvet Joeli kirjeldatud rohutirtsude, tirtsude ja mardikate hävitatud maani.
Kuid kes on need tänapäeva rohutirtsud, tirtsud või mardikad meie maal? Miks me oleme jõudnud oma noore ja toreda riigiga sinnani, et paljudel inimestel nii linnas kui maal on raske tulla toime oma maiste igapäevaküsimuste lahendamisega? Viimaste aastate majandussurutis näitas, et maailm, sealhulgas ka paljud kohad Eestis on vaimlises segaduses. Väärtused, kui neid on, on inimestel segamini ja ei suudeta leida seda tugipunkti, millest kinni hoida.
Headus, hoolivus, ühtehoidmine, abistamine ja toetamine on asendunud oskusega elada. On üks mäng, mida võimalik internetis ja moodsates puutetundlikes telefonides mängida, “Angry Birds”, eesti keeles tigedad linnud. Mängu sisuks on lindude võitlus sigadega, kuna sead varastasid ära lindude munad. Nüüd heidavad linnud ennast hiigelragulkasse ja mängija ülesanne on lennutada linde kõikvõimalike hoonete pihta, et purustada sigade kindlused ning saada tagasi munad.
Igasugusest loogikast lähtudes äärmiselt ebaõnnestunud mäng alates sellest, et sead üldjuhul ei varasta lindude mune ning linnud ei kogune ühiseks löögirusikaks, et sigadele tuul alla teha. Missuguseid üldinimlikke ja maailmaparanduslikke väärtusi see mõtlematu mäng, selle loojad või mängijad endas kannavad? Mäng ei arenda selle mängijas ei austust, ausust, väärikust, tarkust ega mingisugust vaimsust. Ja see mäng on hetkel maailmas mängitavate interneti- ja telefonimängude hulgas esikohal.
Inimesed ei mõtle, missugust eeskuju nad annavad
Isegi väga lugupeetud inimesed mängivad ajaviiteks ja pingelisest tööst lõõgastumiseks seda mängu, mõtlemata sellele, missuguseid hoiakuid ja sõnumeid nad läbi sellise mõtlematuse kaudselt ühiskonnale annavad. Samamoodi ei mõtle inimesed ka reeglite rikkumisest hoolimata head asja tehes, et selles oleks midagi valet. Väikesed mõtlematud teod rajavad teed suurtele mõtlematutele tegudele.
Kas me ise eestlastena ei ole mitte muutunud oma väikluses nendeks samadeks rohutirtsudeks, tirtsudeks, mardikateks, kes maad armutult laastavad, millest kõneleb prohvet Joel. Topeltmoraal, positsiooni ärakasutamine, mitmesugused võimumängud ning pimestav ülemuseks olemise soov on need, mis meie riigile enim kahju on teinud ja teevad ka edaspidi, kui me ei julge rahvana sellist teguviisi üheselt hukka mõista. Kurvastusega vaatan, et paljude jaoks ongi niinimetatud oskus elada tavapärane ja õige käitumine, ning nad ei kujutata ettegi, et muudmoodi oleks võimalik. Aga mina usun, et on, ja selleks peame inimestena alatihti endalt küsima, miks ja kelle jaoks me midagi teeme. Märgakem rohkem elu enda ümber.
Et ühiselt tugeva rahvana edasi minna, on põhjust vaadata endasse ning paluda Jumalalt, et ta valaks igapäevaselt oma vaimu meie rahva peale, et igal inimesel oleks jumalikku tarkust teha otsuseid, mis aitavad edasi mitte ainult teda, vaid paljusid inimesi tema ümber. Ka täna on Eestis olemas inimesed, kes oma igapäevatöös ei lähtu isikliku kasu saamisest. Peame oskama neid kuulata, aga peame ka kuulma, mida nad kõnelevad.
Jõgeva linna 74. sünnipäev ja 1. nelipüha on kokku langenud. Tähelepanuväärne kokkusattumus. Ehk ongi see tänane kaunis päev Jumala järjekordne ettearvamatu käik, kes laseb tänasel päeval oma vaimu meie linnakese peale laskuda, inimesed leiavad üles usu kõige kõrgemasse ja läbi tema endasse ning saame minna ühiselt nii inimestena kui linnana helgema tuleviku poole. Et Ta annab läbi oma vaimu meile rohkelt tarkust korraldada ka maiseid asju nii, et maailmas oleks vähem õnnetuid inimesi.
