Mäletan hästi oma esimest koolipäeva Taanis. Kõndisin sadade õppuritega koolimaja poole ning esmalt meenub nende tugeva aktsendiga inglise keel ja seika ka hõiked “Hej!” ning “God dag!”. Olin nende sõnade tähenduse enda jaoks selgeks teinud, sest tervitamist tuli ette küllaltki palju. Eriti riigis, kus inimesed on tunduvalt avatumad ja avameelsemad kui tagasihoidlikus Eestis. Olin võõras riigis. Võõras kultuur, võõras keelekeskkond, võõrastest ümbritsetud ning isegi toit oli võõras. 17-aastaselt oli see väga hirmutav, sest olles harjunud koduse toidu ja perekonna lähedusega, oli see katsumus minu jaoks midagi ütlemata suurt ning keerulist.
Minu jaoks on hariduse omandamine alati oluline olnud, sest haridus ning haritus on justkui maja vundament – tugi, millel seinad ja katus püsti seisavad. Suur teadmistejanu oligi põhjus, miks soovisin end proovile panna, pakkida asjad ja asuda aastaks Taani teadmisi koguma. Arvasin, et lisaks tugevale Eesti haridusele, oleks mul vaja silmaringi laiendada ning Euroopa osana tutvuda kõige sellega, mida maailm meile pakub. Pean ütlema, et see oli minu elu üks õigemaid otsuseid.
Koolis õpitud faktiteadmised on olulised, kuid nende kõrval on hindamatu väärtusega lai silmaring. Oleme justkui unustanud, et ühiskond on muutuv ning selleks, et peale kasvav põlvkond oleks tubli ja agar, on vaja anda noortele oskused, mida ühiskond neilt nõuab. Nendeks on kohanemisvõime, mahukas teadmistepagas, oskust end pidevalt täiendada ja arendada. Mobiilses maailmas on vajalikud ka teadmised erinevatest kultuuridest ja keeltest, kuid sellest jääb praeguses koolisüsteemis väheks.
Olen hetkel 25 aastane ja pisikese Mirjami ema. Ma soovin, et ka minu tütrel oleks ühel hetkel võimalus panna oma teadmised proovile ning minna aastaks välismaale õppima. See on vajalik selleks, et mõista, kui oluline on pärast aastat välismaal olekut tulla tagasi kodumaale ning jagada oma teadmisi siinsetega. Veelgi enam. Ma loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem soovivad noored minna välismaale õppima. Kui lõpuks tagasi tulin, oli muutunud täielikult minu arusaam maailmast kui sellisest ning tänu iseseisvusele ja avastustele õppisin enda kohta nii mõndagi uut. See kõik viis mind lõpuks õppima juuksuriametit ja sealt edasi Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete erialale. Oma eluvalikud ja väärtushinnangud olen võlgu Taanile.
Kuid kui nüüd ausalt öelda, siis kogu eeltöö selleks, et üldse pääseda Taani õppima, oli väga keeruline. Nii, nagu tavaliselt, ei olnud ka minu vanematel võimalik mulle niivõrd suurt summat anda, nagu välismaal õppimiseks tarvis oli. Mind aitasid nii sugulased kui ka ettevõtted. Neile tuli põhjendada, miks ma üldse soovin Taani minna, mida soovin edaspidi teha ning nii mitmeski ettevõttes tegin ka toetuse eest kõvasti tööd. Kuid kui nemad ei oleks minusse uskunud, ei oleks mul sellist võimalust avanenud.
Tegelikult peab ka Euroopa Liit oma noortesse uskuma ning nendesse investeerima. Eks ka haridus ole pikaajaline investeering, mille tulemust näeme alles aastate ja aastate pärast, kuid kuidas teisiti? Hetkel on selliste kogemuste lubamine vaid rikaste privileeg. Elame ühiskonnas, kus raha määrab tuleviku.
Ma tahan, et kõigil oleks võimalus end täiendada ja teadmisi juurde saada hoolimata sellest, kui paks või õhuke kellegi rahakott on. Välismaal õppimine ei tohi olla privileeg, vaid peab olema võimalus igale tublile gümnaasiumi- või kutsekooliõpilasele. Ma kandideerin lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas ning seda selleks, et nooruslikud ja julged mõtted ka Euroopas kuulda oleksid. Sest kui noored ise oma ideid teoks ei tee, siis kes seda teeb?
i
LIINA RAUD
