Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes kipuvad Ukraina sündmuste taustal domineerima märksõnad “sanktsioonid”, “majandus”, “energeetiline sõltuvus”, “julgeolek” ja “geopoliitika”. Ometi, tundub, on Euroopa Liidu ja Venemaa vastasseis palju põhimõttelisem, ehkki ei saa muidugi kuidagi väita, nagu oleksid nimetatud märksõnad ja nende taga peituvad probleemid vähetähtsad.
Vastasseis väärtuste konfliktis
Ent vastasseis seisneb väärtuste konfliktis. Euroopa Liit on üles ehitatud mineviku eitamisele, st Euroopa Liidu identiteet tähendab vastandumist Euroopa traagilisele minevikule. Ehk teisisõnu – Euroopa Liit tahab olla kõike seda, mida see ei olnud minevikus, kus ühed inimrühmad olid priviligeeritumad kui teised, kus sõda oli poliitika instrument ja kus maksis jõud. Euroopa Liit tahab olla rahu, turvalisuse, stabiilsuse, sallivuse ja heaolu projekt.
Üheks põhjuseks, miks asjad Euroopas viltu kiskusid, peetakse natsionalismi, just selle pimedat poolt. Loomulikult on natsionalismis ka palju head ja siinkohal tasub tõmmata eesti keeles sisse vahe “natsionalismil” ja “rahvuslusel”, kus siis viimane mõiste tähendab omariikluse, oma keele ja kultuuri tõusu ja rahumeelset arengut. Ent natsionalismi pime pool tähendab teiste rahvuste õiguste mahatallamist, oma eesmärkide saavutamist jõuga ja võõraviha.
Natsionalismi on oma kõnedes ja intervjuudes tauninud nii Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso kui ka Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy.
Nii nimetas Barroso intervjuus Reutersile 30. oktoobril 2013 põhilisteks muredeks “kitsast natsionalismi, protektsionismi ja ksenofoobiat”. “Me ei tohiks unustada, et Euroopas, mitte väga palju kümnendeid tagasi, olid meil väga murettekitavad ksenofoobia ja rassismi arengud. Niisiis arvan, et igaüks, kes hoolib Euroopa põhimõtetest, peaks oleme mures nende liikumiste [populistlikud äärmusliikumised Euroopas] pärast,” ütles ta.
Taastada keiserliku Venemaa piirid
Juba varem oli van Rompuy öelnud oma kõnes Berliini müüri langemise aastapäeval 9. novembril 2010, et Euroopa suurimaks vaenlaseks on tänapäeval hirm. “Hirm viib egoismini, egoism viib natsionalismini ja natsionalism viib sõjani,” hoiatas ta.
Ja mida me näeme hetkel Venemaal? Väljavõte Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnest 18. märtsil 2014: “Venemaa välispoliitilise positsiooni tugevus on põhinenud miljonite inimeste tahtel, üleriiklikul ühtsusel, juhtivate poliitiliste ja ühiskondlike jõudude toetusel. Tahan kõiki selle patriootliku suhtumise eest tänada. Eranditult kõiki. Aga ka edaspidi on tähtis säilitada selline ühtsus, et lahendada Venemaa ees seisvad ülesanded.”
Nendeks ülesanneteks on muu hulgas venelaste kaitsmine välismaal ning, nagu näitas Krimmi annekteerimine, vajadusel ka relvajõul.
Putini kõnele sekundeerivad muidugi kõikvõimalikud vestlussaated Vene televisioonis, impeeriumi ideoloogide artiklid ja üleüldine rahvuslik hüsteeria ja nii sise- kui ka välisvaenlaste aktiivne otsimine. Tegemist paraku, nagu on mitu korda mainitud, ei ole isegi mitte katsega taastada Nõukogude Liit, vaid katsega taastada Vene Föderatsiooni (või mõne järgi ka keiserliku Venemaa) piirid.
Nõukogude Liidu ametliku ideoloogia järgi oli ju ka tegemist võitlusega natsionalismi vastu. Nõukogude inimesed pidid olema kõik võrdsed, nii et kultuuridel ja keeltel ei tohtinud olla vahetegemist. Loomulikult teame, et tegelikkuses soositi vene keelt ja kultuuri, kuid vähemalt oli mingigi mask. Nüüd on maskid langenud.
Väärtuste põhjal saab teha järeldusi
Bulgaaria päritolu mõtleja Ivan Krastev on ühes oma viimases artiklis ajakirjas Prospect Magazine nentinud, et Putini tegutsemises mängisid rolli mitte niivõrd reaalpoliitilised aspektid, vaid asjaolu, et ta näeb Venemaad kindlusena Euroopa postmodernismi vastu. Sellega on seotud ka Venemaa homovastased seadused ja arvamus, et Venemaa ise on 19. sajandi nostalgiliste natsionalistlike väärtuste kandja.
“See on Putin-Konservatiiv, mitte Putin-Realist, kes otsustas rikkuda Ukraina suveräänsust. Tema sissemarss Krimmi pole Realpolitik, see on Kulturkampf,” kirjutas Krastev.
Kulturkampf see tõesti on, kui vaadata, missugune hüsteeria puhkes Venemaal pärast austerlase Conchita Wursti võitu Eurovisioonil. Ma olen teadlik asjaolust, et Conchita võit ärritas paljusid ka Eestis ning sotsiaalmeedia oli täis vastavaid nalju habemega naise teemal. Kuid äkki võtaks hoo maha ja analüüsiks, mitu transseksuaali on üldse Eurovisiooni võitnud ja kas selle põhjal maksab teha järeldusi Euroopa allakäigust? Eestis, erinevalt Venemaast, pole ka mingeid homovastaseid seadusi vastu võetud.
Jutt väärtustest pole pelgalt lõugade lõksutamine, vaid väärtuste põhjal saab teha järeldusi ka mingi riigi sise- ja välispoliitika kohta. Pelgalt diviiside arvust ei piisa, oluline on pigem teada, kas see riik kavatseb neid diviise kasutada.
Näide? Meenutagem kära Mistralite müügi ümber Venemaale. Kui Prantsusmaa müünuks Mistralid näiteks Lätile või Soomele, kas me üldse sellest midagi teaksime? Läti ja Soome on Euroopa Liidu liikmed ega soovi jõu kasutamist poliitikas. Ometi on tegemist samade relvadega.
Väärtuste ja nende ümber identiteedi kujunemine on aeganõudev ja valuline protsess. Euroopa Liit on sellega tegelenud umbes kuus aastakümmet ega ole kaugeltki lõpuni valmis saanud. Majandus- ja rahanduskriisis tulid vanad hirmud jälle esile, kuid mitte niipalju, et Euroopa Liit laguneks. Ent kurvastav on asjaolu, et praegu liiguvad Euroopa ja Venemaa eri teed – kui esimene üritab luua vaba maailma väärtusi, mis eemalduvad natsionalismist; siis teine vastupidiselt on asunud natsionalismi aktiivselt õhutama. Ning nende kahe vahele jääbki Ukraina, mille rahvas valis Euroopa, kuid need valikud ei meeldinud Moskvale.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
ERKKI BAHOVSKI
