Tiit Lääne, kelle sulest on tulnud terve rida spordiraamatuid, sai hiljuti valmis hoopis kunstiraamatu. See kõneleb Tiidu onust Osvald Läänest — pallaslasest, kelle kunstnikuisiksus ja looming tema eluajal väärilist tähelepanu ei pälvinud.
Möödunud laupäeval Betti Alveri muuseumis esitletud raamat kannab pealkirja “Unustatud pallaslane Osvald Lääne”. Tiitu ajendaski seda kirjutama soov päästa kunstnikust onu looming unustusehõlmast ja tutvustada seda laiemalt: senini on Osvald Lääne tuntus piirdunud ju enamasti Jõgeva ja selle ümbrusega.
Olles rikkalikult illustreeritud raamatu läbi lugenud, julgen öelda, et Tiit Lääne on seekord hakkama saanud eriti tänuväärse teoga nii onu mälestuse jäädvustamise kui ka kunstihuviliste lugemislaua rikastamise seisukohalt. Mina lugesin seda raamatut vaat et nagu põnevusromaani.
1913. aastal sündinud ja 1990. aastal meie hulgast lahkunud Osval Lääne elulugu ongi tegelikult üsna sarnane raamatutest loetud ja filmidest nähtud kunstnikulugudega. Kasvanud Vaimastvere valla renditalunike toimekas peres, tuli ka Osvaldil koos kolme noorema vennaga talutööd teha, kuigi kunstnikunatuuriga noormehe hing ihkas hoopis midagi muud. 1935. aastal pääseski ta Tartusse Pallase kunstikooli, ent kahe kuuga sai õpinguteks kogutud raha otsa.
<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: “>Teist korda õnnestus Osvaldil Pallases vastu pidada ligemale kaks aastat (1942-1944) ja omandada selle ajaga kolme kursuse programm. Siis jõudis aga sõjavanker meie maile tagasi. Järgnesid mobiliseerimine Saksa sõjaväkke, vangilaager Karjala ANSVs, talu- ja kolhoositööaastad kodumail ning alles 1959. aasta kevadel, kui toetamist vajanud ema oli juba siitilmast lahkunud, keeras Osvald kodutalu ukse lukku ja tuli Jõgevale, et end loomingulisemast tööst ära elatada. Ta oli siis 45 aastane.
Dramaatiline elulugu
i
Lääne proovis lühikest aega ka kunstiõpetaja ametit, ent enam mäletatakse teda Jõgeval kultuurimaja ja kinovõrgu kunstnikuna. Ning vabakunstnikuna, kelle korterist hõivasid terve toa tema maalid ja kunstiraamatud. Dramaatilisust lisavad kunstniku eluloole ebaõnnestunud katsed pääseda kunstnike liitu ja proffide suurnäitustele, samuti aastaid põetud jälitamismaania.
Tiit Läänele olid raamatu kirjutamisel tõhusaks abiks Osvald Lääne päevikud. Kui muidu tulnuks ainult oletada, mida see natuke sissepoole pööratud olemisega mees mõtles ja tundis, siis tänu päevikutele pole nuputada vaja: paljud asjad on must valgel kirjas. Tänu ühele kunstikogujale, kelle omanduses on ka Osvald Lääne töid, on olemas isegi eksperdi hinnang tema loomingu kohta. Kõnealune kunstikoguja tellis nimelt kunstiteadlaselt Ravo Reidnalt Lääne loomingu analüüsi ja Reidna lubas seda lahkesti raamatus kasutada. Raamatus vaheldumisi esitatud päevikukatked ja eksperdi hinnangud tekitavad omapärase dialoogi ja muudavad teksti hästi tasakaalustatuks. Lugeja saab hea ülevaate näiteks sellest, kuidas kujunes välja Osvald Lääne isikupärane nn laikmaalide stiil ning mida kunstnik sellise stiiliga väljendada soovis.
“Osvaldist jäi järele kümmekonna paksu klade jagu päevikumärkmeid. Ta ei teinud sissekandeid iga päev, ent kui pärast pikemat pausi päeviku kätte võttis, võis teksti tulla lehekülgede kaupa,” ütles Tiit Lääne.
Tulemusega rahul
Onu pärandit uurides üllatas teda see, kui suur roll oli tema elus spordil: lisaks sellele, et ta ise hästi võrkpalli ja malet mängis, elas ta kaasa meie spordi suurmeeste, näiteks 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate tõstekuulsuse Jaan Taltsi edule. Sellest on arvukalt märke kunstniku päevikutes. Mõningaseks üllatuseks olid Tiidule ka onu tasemel karikatuurid, mis paraku kohalikus rajoonilehes ja ajakirjas Pikker, kuhu ta neid pakkus, enamasti ilmumata jäid. Mine tea, võib-olla poliitilistel põhjustel.
“Leidsin onu asjade hulgast ka tema Pallase ehk tollase nimega Kõrgemate Kujutavkunstide Kursuste aegse õpilastunnistuse ja õppemaksu kviitungi, mis tõestavad, et ta nimetatud õppeasutuses õppis. Mingil põhjusel pole aga Osvaldi nime üheski Pallast ja selle õpilaskonda käsitlevas raamatus mainitud,” ütles Tiit Lääne.
Raamatu suureks väärtuseks on selle illustratsioonid, mis annavad Osvald Lääne loomingust päris hea läbilõike. Kes asjaga vähegi kursis, teab, kui keeruline on saavutada maalide ümberpildistamisel originaaliga värvitoonide poolest sarnast tulemust.
“Vedasin taiesed fotograaf Harald Lindoki ateljeesse, kus tal olid paremad võimalused nende pildistamiseks. Hiljem viisin mõned maalinäidised ka trükikotta, et sealsed spetsialistid teaksid masinaid seadistades, missuguse tulemuseni on vaja välja jõuda,” ütles Tiit Lääne ja kinnitas, et jäi nii Lindoki kui ka trükikoja tööga väga rahule.
Korraliku kunstiraamatu trükkimine pole, teadagi, odav lõbu. Esimese panuse raamatu väljaandmisse andis Jõgeva linnavalitsus, kes ostis mullu, Osvald Lääne sajandijuubeli aastal, kaks tema tööd oma kunstikogusse. Tööde senine omanik Tiit Lääne lubas juba siis, et saadud raha läheb raamatu trükkimiseks. Põhiraha kunstialbumi üllitamiseks tuli siiski PRIA ja Jõgevamaa koostöökoja vahendusel Leader-programmist.
Raamatut “Unustatud pallaslane Osvald Lääne” tasub kunstihuvilistel jõgevalastel küsima minna Betti Alveri muuseumist.
“Unustatud pallaslane Osvald Lääne”
Koostanud Tiit Lääne
Toimetanud ja kujundanud Sirje Ratso
Maalide reproduktsioonid: Harald Lindok
Fotod: Ardi Kivimets, Harald Lindok, Lembit Peegel, Anatoli Makarevitš, Tiit Lääne ja erakogud
Tiraaž 300 eksemplari
Kirjastanud MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Raamatu ilmumist toetasid Leader-programm, Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, Jõgeva linn ja vald ning eraisikud
RIINA MÄGI
