Paljudes Eestimaa kinodes linastunud kahe tunni ja neljakümne viie minuti pikkune mängufilm „Tõde ja õigus” tekitab elamusi ja mõtlemisainet väga paljudes inimestes. See paneb mõtlema Anton Hansen Tammsaare suurteosele, tema filosoofiale ja mõistagi igavikulisele küsimusele elu mõtte üle.
Noorema põlvkonna stsenaristi ja režissööri Tanel Toomi film „Tõde ja õigus”, mis tehtud Anton Hansen Tammsaare samanimelise romaani I osa järgi, valmis Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Nii romaanis kui ka filmis lugeja ette Eesti ajalugu otseselt ei tooda, tugevasti aimatavaks taustajõuks see aga on.
Tänu reformidele said eestlased endale talusid osta, tekkisid peremehed nagu ka Andres, Pearu, Hundipalu Tiit. 1866. aasta vallareformiga olid Eestis taastatud vallakohtud, mis küll vabastatud mõisnike eeskoste alt. Just sellistes kohtutes vaidlesid tõe ja õiguse üle Andres Paas ja Pearu Murakas.
Provotseerib pisaraidki
Korraks võib filmis näha ka Vargamäe Andrest Papa Jannseni toimetatud Postimeest lugemas.
Filmist annab aga tugevasti tooni see, mis sobilik igasse ajastusse, ühiskonda ning riiki.
Algustseen, kus Andres Paas ja Krõõt saabuvad Vargamäele, toob silmade ette noore pere kodurajamise, olgu siis tegemist ühe või teise sajandiga. Arvestades Anton Hansen Tammsaare süüvimist usuküsimustesse ja Piiblisse, võiks seda võrrelda ka Jeesuse vanemate Joosepi ja Maarja saabumisega Petlemma linna.
Kasutades filmi võimalusi, on meeldejäävalt ja jõuliselt esile toodud töötegemist. Andrese kraavikaevamises on mehe ürgset tahet loodust ümber kujundada nii oma majapidamise eduks kui ka perekonna õnneks. Episood, kus lapseootel Krõõt kahe raske pangega vett tassib, provotseerib kergesti pisaraidki tulema.
Romaanist ja filmist veelgi rohkem koorub välja mõte, et töö ei pruugi alati õnne tuua, pigem võib põhjustada suhetes kaasinimestega hingelist üksindajäämist, ka traagilisi sündmusi.
Krõõt sureb pärast viienda lapse sündi. Vanal Andresel on keeruline leida mõistmist pereliikmetelt, suhtes uue naise Mariga jääb harmooniat ühe vähemaks. Suhtesse lisab keerukust Mari esimese abikaasa, sulase Jussi sooritaud enesetapp.
Kõrvalosades head näitlejad
Nagu raamatus, ei puudu ka filmis perevägivalla stseen, kus Andres Marit peksab. Naisel ei jää muud üle kui kannatada: naiste varjupaikadest ja pereterapeutidest ei osatud 19. sajandi lõpuaastatel veel unistatagi ja vallakohtud ei määranud ka lähemiskeelde.
Andrese vastandi, naabimees Pearu mängib andekalt välja vabakutseline näitleja Priit Võigemast. Filmi Pearu olemuses on tunda ka midagi kuratlikku, mis meenutab Mefistofelest Goethe „Faustis”.
Filmis on talendikalt mängitud ka kõrvaosad. Marika Vaariku mängitud saunatädis on otsekohest ütlemist, naiselikku elujõudu ja irooniatki. On ju Vaarik teleseriaalis „Kättemaksukontor” mänginud detektiivibüroo karismaatilist juhti Friida Arrakut teater NO99 laval aga koguni Edgar Savisaart. Sauna Madisena mõjuv veenvalt Indrek Sammul, Hundipalu Tiiduna Ott Aardam.
Ehk tagasihoidlikumalt välja tooduna jääb filmis Anton Hansen Tammsaare tuntuks kirjutatud Matsi ja Vurle teema. Mats meenutamas siis Vargamäe Andrest, Vurle Oru Pearut.
„Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust.
Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest,” on klassik kirjutanud.
Võimalik, et modernne režissöör Tanel Toom tegi teadlikult filmi, kus vähem rahvuslikkust ja omast ürgeestlusele omast, rohkem globaaselt. On ju tema sooviks see, et film jõuaks ka maailma kinode ekraanidele, mis mõistagi ka Eesti kultuuri andekas turundusprojekt, milles tarvis kasutada ka mõningaid multikultuursuse trikke.
Võib aga siiski tuua ühe huvitava seose. Muusika on „Tõe ja õiguse” filmile loonud filmihelilooja Mihkel Zilmer, kelle isa mitmekülgsete huvidega teadlane, biokeemik Mihkel Zilmer on kirjutanud tuntud laulu „Tuhanded külad”, kus kõlavad ka salmiread „Oo Eestimaa, on sünnimaa, kuni Su küla veel elab, elad sina ka.”
Improviseerituna Pearu ütlusest Krõõda kohta (veart eit), võib kokkuvõttes aga öelda, et väärt film see „Tõde ja õigus”. Ja loomulikult on filmist abi ka kooliõpingutele.
„Tulin filmi vaatama. Siis tean „Tõest ja õigusest”, midagi ka siis, kui raamatut läbi lugeda ei jõua,” ütles üks koolipiiga teisele enne Jõgeva kultuurikeskuse kinos alanud seanssi.
JAAN LUKAS
