Võtikverest pärit kirjanik ja filmilooja Imbi Paju esitles novembri lõpus Helsingis oma uut raamatut “Suomenlahden sisaret — kun katsoo toisen tuskaa” (“Soome lahe õed — vaadates teiste valu”). Eestikeelsena on raamatut trükist oodata paari kuu pärast.
Kõnealune raamat räägib kahe sõsarorganisatsiooniga, sõjaeelse Eesti naiskodukaitse ja Soomes tegutsenud Lotta Svärdiga seotud naiste saatusest, mida mõjutasid möödunud sajandi keerulised ajaloosündmused: naiskodukaitse likvideeriti Nõukogude okupatsiooni saabudes ja paljud selle liikmed küüditati, Lotta Svärd tembeldati fašistlikuks organisatsiooniks ja keelustati. Autor näitabki, kuidas inimeste saatused ja väikeste riikide ajalugu on põimunud suurriikide poliitika muserdavate keerdkäikudega ning kuidas mineviku valusad kogemused kanduvad edasi järgmistele sugupõlvedele. Raamatu tagamaid avab alljärgnev intervjuu Imbi Pajuga.
Kaks aastat tagasi linastus Sinu dokumentaalfilm “Soome lahe õed”. Miks tegid sama materjali põhjal ka raamatu?
“Film “Soome lahe õed” ja raamat “Soome lahe õed – vaadates teiste valu” on kaks erinevat teost. Üks on visuaalne dokumentaalteos, teine on psühhoajalooline jätk filmile, mis näitab Soome lottade ja Eesti naiskodukaitsjate ühise ajaloo kaudu, kuidas piiririikide naised Skandinaaviast Poolani võrgustusid, ning pakub välja hüpoteesi, et kui väikeriigid tervikuna oleksid teinud niisama head koostööd kui neis elavad naised, poleks natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit saanud üksteisele läheneda ja Euroopa jagamise plaane pidada, sest oleksid pidanud aktsepteerima väikeriikide solidaarsusvõrgustikku.
On neid, kes püüavad tänapäeval väita, et Eesti oli ise oma okupatsioonis süüdi, sest ei osutanud Nõukogude Liidule vastupanu. Tõestan oma uues raamatus, kui absurdne see väide on, ning toon välja ka selle, kuidas Põhjamaadele omane heaoluriigi idee, mis hõlmab ka ühist kapitali jagamist ehk head sotsiaalpoliitikat, on meil Eestis pilke alla sattunud, sest meil arvatakse, et iga inimene peab olema, nagu rasketel ajalooperioodidel, üksinda tugev. See nõue võõrandab meid üksteisest ega lase sündida solidaarsusel, ligimesearmastusel, mis just nüüd, mil turumajanduse väärtused pürivad ainsateks väärtusteks, peaks kuuluma igapäevaelu juurde.
Kas raamatule oli keeruline kirjastajat leida?
i
Ma kirjutasin oma raamatu eesti keeles, kuid kõigepealt andis selle soome keelde tõlgituna välja Soome kirjastus LIKE, kellega mul on tekkinud väga hea koostöö. Nemad andsid välja ka minu eelmise raamatu „Tõrjutud mälestused“. Selle kirjastuse inimesed on kujunenud mulle mu loomingulisel teel nagu toetavaks perekonnaks. “Tõrjutud mälestusi” müüakse endiselt hästi ja ka uuest raamatust tehti juba kolmas trükk. See näitab, et Eesti ja Soome ühine ajalugu huvitab lugejaid ning et mul on oma koht soomlaste südameis.
Kui palju raamatut esitleda oled jõudnud?
i
Esimene esitlus oli 30. oktoobril Helsingi raamatumessil, ametlik presentatsioon aga Helsingis Eesti saatkonnas 23. novembril. Helsingist tunnise teekonna kaugusel olev väikelinn Karjaa ja sealne naiste heategevusklubi Zonta korraldasid kogu mu loomingu õhtu kinoteatris Pallas, kus ma tutvustasin ka uut raamatut. Lisaks sellele olen andnud intervjuusid mitmele meediakanalile. Esinemisi ja intervjuusid on planeeritud ka uue aasta algusse.
Missugust tagasisidet raamatu kohta oled saanud?
Senine tagasiside on olnud väga hea. Raamat on pannud ajakirjanikke küsima, mis juhtub siis, kui Euroopa Liit peaks lagunema: kas siis järgneb niisama karm noateral kõndimise aeg nagu 1939. aastal? Arvustajatele ja lugejatele on meeldinud mu teose mitmekihilisus ja empaatiline-poeetiline keel, mis on koos faktidega elavaks looks ühendatud.
Millal ilmub raamatu eestikeelne versioon?
Tahan selle välja anda vabariigi aastapäevaks. Pakkumise on teinud mitu kirjastust, pean eri variantide üle rahulikult järele mõtlema.
Milline on Sinu järgmine n-ö väljakutse?
Kavandan dokumentaalfilmi noortest venelastest, kes on tublid Eesti kodanikud, kuid kel on oma valud ja identiteediprobleemid. Veel tahan kirjutada raamatu sellest, kuidas jääda ellu turumajanduse karmides nõuetes, kus pühadus pole väärtus. See oleks selline isiklikku psühholoogilist teekonda kirjeldav raamat, mis kutsub inimesi üles hoidma üksteist ja iseennast.
Imbi Paju. “Suomenlahden sisaret – kun katsoo toisen tuskaa” (“Soome lahe õed – vaadates teiste valu”)
200 lk, ilmunud Soome kirjastuse Like vahendusel novembris 2011
Laiendab 2009. aastal linastunud samanimelise dokumentaalfilmi teemasid
Ilmub lähiajal ka eesti keeles
i
RIINA MÄGI
