Üleeile liikumisega Eesti 200 ühinenud riigikogu liige Margus Tsahkna pakkus eelmisel nädalal ajakirjanduses (Postimees, 1. august 2018) välja viis ettepanekut, kuidas võiks riigikogu selle tugevdamise eesmärgil reformida. Kolmandas ettepanekus soovitati tõsta riigikogu liikmete kompetentsi, kaasates poliitikasse uusi inimesi.
Selle ettepanekuga jõuab Tsahkna tõdemuseni, et riigikogu peaks ideaalis olema läbilõige ühiskonnast. See tähendab, et parlamendi liikmed peaksid olema erinevate elualade ja valdkondade esindajad, mis oleks ühtlasi eelduseks selle tugevdamisel. Sellega tuleksid poliitikasse ettevõtjad ja arstid, õpetajad ja põllumehed… , kes siis teatud perioodidel riigikogu istungitel käiksid ja vajalikud seadused vastu võtaksid. Kogu eeltöö jääks vahepealsel ajal nõunike teha, kes tegelevad pidevalt seadusandlusega, koostavad vastavaid muudatusettepanekuid ja aitavad neid seadusandlusse lisamiseks ette valmistada.
Ega ometi vene aega tagasi?
Tegelikkuses meenutab see kahjuks kunagise veneaegse ülemnõukogu ülesehitust, mis toimis sama stsenaariumi kohaselt nii suurel tasandil Moskvas kui ka liiduvabariikides. Eesti NSV Ülemnõukogu oli selles mõttes siis tõeline läbilõige ühiskonnast. Sinna valiti (loe: hääletati 99,9protsendilise eduga) inimesi vastavalt vajalikele välistele tunnustele, üldiseks aluseks muidugi lojaalsus parteile ja valitsusele.
Ülemnõukogu koosseisu osutusid siis valituks teatud arv metallitöölisi, kolhoosnikke, õpetajaid, sõjaväelasi… Lisaks selekteeriti saadikuid vastavalt sotsiaalsele päritolule, vanusele, haridusele ja isegi juuste värvile. Vaat see oli tõeline läbilõige ühiskonnast, kes teatud perioodidel Tallinnas Toompeal istungitesaali kogunes ja kummitemplit mängis. Umbes samamoodi, ainult kordades väiksemas mõõtkavas toimis kõik ka kohalikul tasandil, rajoonide ja linnade täitevkomiteede rahvasaadikute nõukogudes, ainult et siin võeti üldjuhul siiski vastu ka reaalselt, eluliselt vajalikke ja toimivaid akte, seadusi ja otsuseid.
Ja muide, ega nende saadikute leidmine suurde ülemnõukogusse ka lihtne polnud. Kuna rahaga oli siis, nagu oli, mõeldi välja kõiksugu boonuseid, millega tekitada inimestes huvi ülemnõukogusse pääseda. Tipuks oli NSV Liidu Ülemnõukogu, kus saadikule pakuti sõiduauto Volga ostuluba. Just nimelt ostuluba, sest kui raha saadi toona mõnel juhul auto tarvis veel kuidagi kokku, siis tavakodanikel lihtsalt puudus võimalus seda endale poehinnaga reaalselt osta.
Seepärast tundubki, et ettepanek muuta riigikogu töö perioodiliseks ja võtta selle moodustamisel aluseks läbilõige ühiskonnast on kunstlik ja juba ette läbikukkumisele määratud.
Hea inimene muutub üleöö halvaks
Taoliste ettepanekute tegijad rõhutavad seejuures veel alati vajadusele tuua poliitikasse uusi nimesid ja nägusid. Ning arvatakse, et sellisel juhul annavad üha uued ja uued inimesed nõusoleku astuda poliitpõllule ja tõsta selle kvaliteeti.
Millegipärast on hoopis vähem räägitud aga tegelikest põhjustest, miks on aina raskem leida valimiste eel uusi võimalikke kandideerijaid nii kohalikesse volikogudesse kui parlamenti. Põhjus on lihtne: inimesed ei taha seada ennast vabatahtlikult sotsiaalmeedia süljetopsiks.
Ilmselt on meist paljud märganud, kuidas inimeste suhtumine suurde poliitikasse jõudnutesse internetiruumis kardinaalselt muutub. Öeldakse, et sellises suhtumises peegeldub ajaloo hämarustest meie teadvusse püsima jäänud pikk orjapõlv, mille taaka meil kuidagi maha raputada ei õnnestu. Viimane kümnend pakub mitmeid näiteid sellest, kuidas inimene, kes meedias ja avalikus arvamuses varem lugupeetud ja hinnatud oli, kõrgesse poliitikasse jõudes üleöö justkui vargaks ja kaabakaks on muutunud. Järsku pannakse talle süüks kõik surmapatud, mis alles eile tema voorustena näisid.
Tänapäeval on see kõik tänu sotsiaalmeediale kordades võimendatud ja rünnataval pole praktiliselt võimalik enda kaitseks midagi öelda. Just sellepärast ei taha arst ega õpetaja tavaliselt oma tööd jätta ning heast peast kommentaatorite peksukotiks hakata.
Tegelikult ei anta endale üldjuhul aru, et me kõik oleme läbilõige ühiskonnast. Ei ole poliitikud halvemad olendid kui bussijuhid või jalgpallurid. Enne, kui me seda ei mõista, pole kuidagi lootust riigikogus ühiskonna läbilõiget mitmekesistada ja uusi tegijaid poliitikasse meelitada.
TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja
