Uus töö Rootsis

Kuid ikka ja jälle leidub neid, kes ei lepi olukorraga ega oota looduselt (tegelikult sotsiaaltöötajalt) armuande.

Kui Hiiumaal enne aastavahetust kohalik monopoolne tööandja kalatööstus uksed kinni pani, olid paljud pered probleemi ees, mida aastavahetusel lastele lauale panna. Küll korraldati korjandusi ja tehti muudki tsirkust. Hiljem asus isegi maavanem (nagu nüüd Mustvees omavalitsusjuht) ettevõtjatega läbirääkimistesse. Viimased lubasid ikka moka otsast ka töökohti.

Göteborgi kala fileerima

Vanasõna ütleb, et häda ajab härja ka kaevu. Ilmselt mobiliseerib inimene ennast ja oma jõuvarusid kõige efektiivsemalt ikka siis, kui enam muud väljapääsu pole. Ka need Hiiu naised, kes nüüdseks juba poolteist kuud Göteborgis kala fileerimas. Üks läänlane ka seltsiks. Pered tahavad ju toita.

Kogu see “seiklus” algas juba detsembris, kui lehes ilmus kuulutus tööpakkumisest Rootsis. Kala fileerijaid vajati. Nüüd on inimesed end juba sisse töötanud. Muidugi, eks nende töövahendajate äri ole ka ikka üles ehitatud kellegi hädadele ja kannatustele, kuid peame vastu. Kevad tuleb ju ka ükskord.

Töö koha pealt pole häda kõige vähematki. Need mõned asjamehed, kes väidavad, et Eesti inimese tööviljakus olla madal, võiksid hoopis Eesti ettevõtjate näppude pihta anda. Siinne töökorraldus on niivõrd lihtne ja korrektne, et inimene, kes oma tööd teeb, ei pea muretsema ülemuste ja firma asjade pärast.

Firma, kus viis eestlast töötavad, asub Göteborgi Fiskhamnis. See on n-ö kalatöötlemiskeskus. Õigemini üks tänav jõe ääres (midagi kunagise ajaloolise Kalamaja sarnast Tallinnas), kus asuvad mitmesugused kalatöötlemisettevõtted ja sadamad. Seal tehakse delikatesse ja suitsutatakse ning fileeritakse kõike, mida fileerida annab. Isegi lesta (rootsi keeles rostplätta).

Tööpäev algab hiidlastel vara, kell kuus. Kuid selleks tuleb juba neljast tõusta, sest elamine on ühes Göteborgi “eeslinnas” Mölndalis. Terve tund sõitu. Kahe bussi ja trammiga. Ühistranspordi kuupilet nende piirkondade vahel maksab 650 Rootsi krooni! Saame hakkama.

Rahvusvaheline seltskond

Kui kohale jõudsime ja lootsime rootsikeelsesse keskkoda sattuda ning uut keelt õppima hakata, tabas meid väike üllatus: enamik meie töökaaslastest on muulased. Väga põnev seltskond igatahes. Serblased, horvaadid, must poiss Cambiast, proua Fääri saartelt ja tõepoolest ka kolm rootslast. Väga sõbralik seltskond.

Nad on oma eksistentsi pärast pidanud kogu elu võitlema ja tänu sellele vaid tublimaks ja tugevamaks saanud.

Lihavõtted tähendasid ilmatu pikka püha ja tööd ei kusagil. Kolm eestlast sõitsid koju oma peresid vaatama ja lapsi patsutama. Tagasi tuli vaid üks. Seegi läänlane. Tubli. Niisiis jätkame kolmekesi ja meie n-ö töövahendajad on ikka päris mures. Olla teised nüüd Eestist uut tööjõudu ootamas. Seekord Haapsalust ja millegipärast venekeelseid, sest eks eestikeelsed Hiiumaa inimesed ole ka lehti lugenud.

Nojah, eks vahendajaisse tuleb ka suhtuda hoopis teisiti: nemad on ju tegelikult hoopis meie palgal!

Põnevust jagub. Töö maailmast otsa ei ole saanud. Vaid meie valitud ja seatud on asja oma nn kolkapatriotismis kuidagi ära vussinud ja peavad nüüd oma isiklikke sõdu valitsuses ning parlamendis ja nutavad eelolevate valimiste pärast. Võib-olla tuleb veel mõni Lihula lahing.

Kuupilet tuhat Eesti krooni

Tuleme Rootsi riiki tagasi. Sõidupiletite hinnad on tegelikult meeletud. Tööleminek hommikul on kolme liiklusvahendiga. Tagasi saame kahega, kui

tahame. Iga sõidukord maksab 20 SEK-i. Tegelikult ostame kuupiletid, mis maksavad 650:- (niimoodi, kooloniga kirjutatakse hindu siin maal). Seega tuhat Eesti krooni.

Mustvee naiste sõit tööle kuhugi kaugemale on ju sama. Vahe on vaid selles, et nemad on siiski kodus! Siin Rootsis pole sul põgeneda enam kuhugi. Kes saab koju … Kes kaob maailma või Euroopa “küberruumi”, et sealt ükskord välja ilmuda avaliku pressi vahendusel hoopis näiteks kriminaalses kontekstis.

Kõik on võimalik. Elu- ja olelusvõitlus on kogu maailmas ? Mustvees, Hiiumaal ning isegi loomariigis ? ikka üks. Isegi meile koolis õpetatud kuulsad Pavlovi refleksid kehtivad ka siin. Kes ei võitle, see ei ela. Lihtsalt vegeteerimine ei muuda midagi. Need noored Serbia ja Horvaatia poisid, kellega me koos töötame, põgenesid ju sõja ja tapmiste eest. Meie olukord on hetkel parim võimalikest.

Naistepäev on läbi. Kuid, Mustvee naised, võidelge!

INDREK KRIMM,
Göteborg

blog comments powered by Disqus