“Maanteelõigu kapitaalremont algab 2006. aastal ja töö peab valmis olema hiljemalt 2007. aasta suvel,” kinnitas 2005. aasta sügisel Vooremaale Tartu Teedevalitsuse juhataja Kuno Männik ja nendest plaanidest suudeti tõepoolest kinni pidada.
“Peatöövõtja oli AS Aspi ja peab tunnistama, et tööd olid vastavalt nende iseloomule õigetele aastaaegadele planeeritud. Mida oli võimalik sügisel ja talvel teha, seda ka tehti, ning mis vajas sooja ja kuiva aastaaega, sellega ei üritatud pori ja vihmaga ühele poole saada,” kiitis Kuno Männik teefirma asjatundlikkust, tänu millele kõik plaanipäraselt sujus ja töö lubatud tähtajaks valmis sai.
Koos kergliiklustee ehitusega oli objekti maksumus 145 miljonit krooni ja silt remonditud tee alguses annab teada, et objekti valmimist on toetatud Euroopa Regionaalarengu Fondist. Siiski on Männiku sõnul suurema osa vajaläinud rahast eraldanud meie oma Eesti Vabariik. “Euroliidust eraldatakse kindel summa siis, kui riigihankel kujunenud maksumus veel teada pole. Järelikult tuli lõviosa rahast ikka riigikassast,” rääkis Männik.
Tõrva meepotisTalvel, kui Lähte Ühisgümnaasiumi ees oli käsil tunneliehitus jalakäijate ja jalgratturite tarvis, liikus rahva seas uudis, et tunneliga pole asjad hästi, see on loodetust madalam, tuleb ümber teha jne. Kuno Männikul on tunneliloost rääkida järgmist. “Tunnel on tegelikult ehitatud täpselt projektile vastav. Probleem tekkis aga sellest, et Tartu valla ja Lähte kooli esindajad ei kujutanud projekti paberil nähes ette, milline see n-ö elusuuruses välja hakkab nägema. Sügavam tunnel nõudnuks ka rohkem pinda sissesõiduteede jaoks. Maad ei olnud aga eriti just kool nõus oma parkimisplatsi arvel loovutama. Nii oldigi madalama tunneliga nõus. Siiski suudeti tunneli kõrgust kümmekond sentimeetrit tõsta ja lõppkokkuvõttes pole asi sugugi hull.”
Seoses rattatee ehitusega tuli ilmsiks veel üks kahetsusväärne tõik: Eesti Vabariigis otsustab maaomanik, kas tema krundilt läbi minev tee saab asfaltkatte või ei. Nimelt tekkis Tartu vallal seoses uuselamurajooni detailplaneeringuga vastuolu maaomanikuga, kes vallalt kinnistu jagamiseks nõusolekut saamata keelas vastukäiguna ära rattatee asfalteerimise, sest pool sellest asub tema krundil (!).
“Läbirääkimised maaomanikega olid vallavalitsuste pädevuses, sellest ma õnneks palju ei tea. Aga et meie vabariigis maaomanik nii talitada võib, et kord annab loa oma maale tee ehitada, kord võib oma sõna jälle tagasi võtta, on muidugi kahetsusväärne,” oli Kuno Männiku kommentaar sellele lõpetamata, koomilisevõitu loole.
“Parem kui enne!”
Selline oli Tabivere vallavanema Aare Aunapi naljatamisi antud hinnang uue kvaliteedi saanud maanteele, kus kõrval puhkepinkidega varustatud kergliiklustee jalutajaile, jalgrattureile ja rulluisutajaile. Tabivere vald võib ka ses suhtes endaga rahul olla, et maaomanikega Andrest ja Pearut mängida polnud vaja. Küll aga hoiti, nii nagu Tartu vallaski, suurel tööl silma peal, et vajadusel ja võimalusel veel midagi muuta ja lisatöid taotleda. Nii telliti lisaks mahasõidutee Saadjärve äärsesse supelranda, kergtee sissesõit Äksi motelli juurde ja veel üht-teist. Mõne lisaobjekti eest tuli ka vallal endal maksta, näiteks telliti parki rattatee äärde kahele projektis ette nähtule lisaks veel üks pink. Ka tuleb ise rahakotti kergendada Äksi bussiootepaviljoni tarvis, mis vallavanema sõnul veel septembrikuu jooksul paika saab.
“Kui mõni asi ka ei saanud just täpselt nii, nagu soovinud oleks, on mõttetu praegu selle üle vinguda. Tark on hoopis edaspidiseks õppust võtta, mida selliste suurte objektide puhul silmas pidada. Suur pluss on kahtlemata veel see, et remondi käigus maha freesitud vana asfaldikihi arvelt sai meie ja Tartu vallas kokku 40 kilomeetrit kõrvalteid tolmuvaba katte,” ütles Aare Aunap kokkuvõtteks.
Tabivere ja Äksi vaheline rattatee on juba nädalaid rulluisutajaid, jalgrattureid ja jalutajaid täis olnud, eriti õhtuti, kui tööpäev läbi, aga päike veel kõrgel. Alles pärast rattatee valmimist on ilmsiks tulnud, kui paljudel tegelikult sellised sõiduvahendid olemas on ja kui rohkelt on neid, kes vabas õhus liikumisest lugu peavad.
“Olen juba aastaid koos sõbrannaga õhtuti rattaga sõitmas käinud. Varem otsisime kõrvalisemaid teid, kus autosid vähem oleks, aga eks need teed on ju enamasti kruusakattega. Nüüd võib hea sileda asfaldi peal kasvõi mitu otsa Äksi ja tagasi sõita, kui aega ja jaksu on,” rõõmustas Anne, noor pereema Tabiverest.
KAIE NÕLVAK
