„Ma ei ole siin maailmas väga pikka aega olnud,” ütleb lauljana tuntust kogunud Brigita Murutar, kes töötab sellest õppeaastast Jõgeva põhikooli muusikaõpetajana.
„Noortel on ka küsimist, et õpetaja-õpetaja, kui vana te olete? Olen 22, see ikka paneb imestama. Kuigi Jõgeva põhikooli tuli ju sel aastal päris mitu verinoort õpetajat,“ alustab vastne muusikaõpetaja Brigita Murutar Vooremaale enda tutvustamist.
Mida ja kus olete õppinud?
„Õpin teist aastat Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias huvijuht-loovusõpetajaks. Mulle ei tulnud pähe mõtet, et minust võiks muusikaõpetaja saada. Viljandis saab küll õppida ka koolimuusika eriala, kuid see jäi millegipärast minu valikutest täiesti välja. Kuna see võimalus tuli mulle väga järsku, sisuliselt üleöö, võtan sellest nüüd kõik ja lasen sellel olla otsustavaks aastaks. Kui mulle sobib, lähengi koolimuusikat õppima.
Kui Tartus elasin, õppisin Tamme gümnaasiumis. Vahepeale jäi aasta Pärnu Ülejõe gümnaasiumis ja pool aastat Valtu põhikoolis, kus hakkas mulle väga bioloogia meeldima. Nii sütitav õpetaja oli. Siis tuli ka arusaamine, kui oluline osa on õpetajal noore inimese huvide kujunemisel.
Alguses läksin õppima hoopis füsioteraapiat, sest lõpetasin gümnaasiumis meditsiiniklassi ja tundus täiesti loogiline valik minna Tartu tervishoiu kõrgkooli. See on ju sisuliselt Tartu Tamme gümnaasiumi kõrvalmajas. Kiiresti sai selgeks, et see üldse ei sobi.
Jõudsin ringiga tagasi muusika ja kultuuri juurde ning mul on selle üle väga hea meel.
Elu mängib vähemalt mulle viimastel aegadel järjest rohkem võimalusi kätte. Tõestab, et see on pädev ja ongi see, mida peab järgima. Aga minna õppima kultuurikorraldust, muusikat, helindust või mõnda pilli EMTA-sse, see nõuab palju julgust.“
Kaua olete muusikaga tegelenud?
„Laulnud olen täitsa põnnist peale. Tõsisemalt ajast, kui läksin Thea Paluoja laulustuudiosse, kui mõnda aega Raplas elasin. Sealt kolisin Tartusse ja jätkasin Ursel Oja laulustuudios. Tema oli suur põhjus, miks laulmise juurde jäin, nagu olen seda olnud viimased aastad.
Paul Neitsoviga olen päris palju koos üles astunud. See ei tule tühjast kohast. Mingi põhi peab all olema. Minu puhul oli see siis Thea Paluoja ja Ursel Oja stuudiod, koorid ja omal initsiatiivil esinemised kooli ajal. Tundub, et iga sammuga olen loonud eeldusi, et keegi astuks juurde ja pakuks täiesti uskumatuid võimalusi, millest olen ainult unistanud.“
Mis on Teie, kui õpetaja jaoks oluline?
„Kui sain pakkumise siia tulla, oli selge, et pean ruttu välja mõtlema, mida tahan, et lapsed sellest aastast meelde jätaksid. Mida nad võiksid selle aja jooksul saavutada. Esimene mõte oli, et ei tahaks ühtegi traumat põhjustada.
Endal ikka on mõned. Kuigi pean viisi, mäletan, et üksi klassi ees laulmine on ka mulle õudne olnud. Üleüldine esinemisoskus on see, mida tahaks edasi anda. Mitte igal inimesel ei lähe vaja oskust rahvahulga ees laulda, küll aga läheb igal inimesel vaja esinemisoskust. Vahet ei ole, kas esined inimestele või oma tulevasele tööandjale. Tuleb kasuks, kui tead ja suudad valitseda oma ilmet ja kehakeelt.“
Mainisite ühte aastat Jõgeval?
„Jah, mul on aastane leping, sest pole veel erialast kõrgharidust. Eks see ongi nii, et mina vaatan ja katsetan, kuidas on, samamoodi vaatab Jõgeva põhikool, kuidas ma olen. Siiamaani tundub, et saab äge olema.“
Mis pille mängite?
„Pillimängu olen muusikakoolis õppinud. Ursel Oja laulustuudio tegutsebki Ülenurme muusikakooli juures. Lisapilliks oli klaver, aga kõige hingelähedasemaks on saanud ukulele.
Mul on siin oma võim ja ukulele kaasas. Kui tunnen end klassi ees seda pilli mängides ja muusikat tehes hästi, siis miks ma peaks nii hullult pingutama ja endast aastaga pianisti tegema.”
Mis pill see ukulele on?
„Neljakeeleline pill, kitarri väikevend või -õde. Kerge, lihtne ja mõnusa kõlaga. See meeldib mulle, sest ei ole nii aukartust äratav pill. Hea on võtta oma klass ringi ja nendega koos laule õppida ja muusikat teha. Klaveriga on tunne, et õpetaja klaveri taga on palju parem, suurem, targem ja võimsam, kui teised seal ümber.
Ukulele ei too esile nii kõva häält ja kui seda mängid, oled täpselt samasugune nagu sa oled. Kui klaverit mängid, oled suur, sind on palju ja klaver teeb kõva häält. Kasutan klaverit solfedžojuppide selgitamiseks. Õppetööst ma seda välja ei lülita.“
Kas muusikaõpetus on teie kooliajast palju muutunud?
„Minu kooliaeg lõppes ju alles mõned aastad tagasi. Vahepeal ei ole küll midagi muutunud, õpikud on ka täpselt samad. Mida täpselt õpetaja oma õpilastega tunnis teeb või laulab, on ikkagi ju tema valik. Minu lemmik on 8. klassi õpik. Seda, mis mulle kõige vähem meeldib, ma ei avalikusta. On mõned, kus on vähem valikut või on nad kuidagi üksluised, kõik laulud justkui ühe vitsaga löödud. Siis tuleb ikka midagi muud juurde valida.
Natuke muusikateooriat, muusika kuulamine, muusika ja pillide ajalugu. Sõltuvalt vanusest.
45 minutit kord nädalas aasta jooksul ei ole tegelikult üldse palju. Ja nii alates 4. klassist kuni põhikooli lõpuni välja.“
Mida teete lastega, kes viisi ei pea?
„Ma olen endale väga selgelt paika pannud, et ma ei pane ühtki õpilast vastu tema tahtmist üksinda laulma. Ikka gruppides või kogu klassiga. Hinnata tuleb vastavalt võimetele. Kui ta tegelikult pingutab, üritab ja on keskendunud, aga ei taba seda c-nooti – mis ma siis teen, panen kahe või? Muusika pole asi, mida saaks sedamoodi hinnata. Ma arvan, et muusikas peaks kujundav hindamine olema.“
Kas teete nii, et kui laps viisi ei pea, ütlete: Sina kaasa ei laula?
„Nalja teete või?! Klassimuusika tund on minu arvates kõige parem viis tekitada klassis ühtsustunnet. Panna nad koos laulma ja ühiseid laule teadma. Kui nad lähevad kasvõi koolireisile, siis saavad koos midagi laulda.
Siin on mulle juba esitatud soov teha laulusõprade kogunemistunnike, mis on minu arust kõige ägedam idee üldse. Sinna on kõik teretulnud, kes tahavad laulda ja muusikat teha. Mul tuleb nüüd ainult leida koht, kuhu see oma tihedas ajakavas pista. Laulmine ei ole ühele või teisele inimesele, muusika on kõigile.“
Milliseid sõnu kasutate, kui mõtlete või räägite muusikast, mida ise teete?
„Sõnastasin muusikastiili või viisi, kuidas olen muusikat esitanud peaaegu, et algusest peale iseendale täpselt ära. Ma ei laula selleks, et kellelegi näidata, kui osavalt ma oma kõrge häälega suudan klaase purustada või kui hullult suudan vibreerima panna jalgealust oma madalate nootidega. Laulan pigem selleks, et luua emotsiooni. Minu jaoks tulevad kõige suuremad emotsioonid läbi sõnade. Väga ei seedi halbade sõnadega muusikat. Kui meloodia on iseenesest täitsa okei, aga sõnum on häma, siis ma ei suuda seda laulda.“
Kas tekstid kirjutate ka ise?
„Olen kirjutanud ja kirjutan ka tekste, aga minu enda sõnadega lugusid ei ole veel ühtegi välja tulnud – küll nad tulevad. Ma laulan südamega ja südametele, jah.
Sellepärast ei ole ma ka väga hea noodist kinnipidaja. Eestikeelseid sõnu ei saa rütmi väänata. See teadmine on Urseli õpetusest. Tema soovitas alustada teksti mitmekordsest lugemisest ja läbi mõtlemisest, kuidas me tegelikult räägime. Alles siis saab selle muusikasse panna.
Gümnaasiumis kirjutasin palju. Mida paremini miski asi välja tuleb, seda rohkem püüavad õpetajad panna sind sellega tegelema. Lemmikvorm on lühijutt, hetkekirjeldus. Hetked, mis on jäädvustamist väärt.
Eks ma ilmselt kunagi, kui päevi antakse, kirjutan mõne raamatugi. Oleks äge kirjutada oma elust läbi huumoriprisma. Niigi on sageli väga tüütu olla.“
Palju enda päevade sisust peale kooli veel olete nõus rääkima?
„Enamuse mu päevade sisust moodustab muusika. Olen endiselt noorsootöötaja ja mul on oma folgiring Tartus. Tegeleme pärandkultuuriga – taluelu, rahvakalendri tähtpäevad.
Tütar Loore saab varsti kaheaastaseks. Ta on terve, tark, tubli ja äge. Õnneks ettevaatlik tüdruk, mis teeb minu elu palju rahulikumaks. Eelmise aasta koormus kasvatas minu võhma vastu pidada ikka kõvasti.“
Tegutsete ka praegu muusikuna?
„Hetkeseisuga on nii, esinen endiselt koos Pauliga. Viimati Balti keti mälestuskontserdil Tallinnas. Vahepeal esinesime liiga palju. Oleme olnud mingite kohtade n-ö majabänd. See tekitas olukorra, kus suhtumine muusikasse hakkas kuidagi väänduma.
Olen nüüd püüdnud esinemisi piirata kahe mänguni kuus, et mitte enda jaoks muusikat ära rikkuda. Isa kunagi ütles, et nii võib kaotada nii töö, hobi kui ka armastuse.
Edasine plaan on hakata salvestama ja iseenda käekirja muusika loojana kujundama.“
ANDRA KIRNA
