Eestis on 15 000-16 000 jahimeest ja -naist, kes kasutavad jahinduse eesmärgil enam kui 80 protsenti meie maismaa pindalast. Meil on ligi 30 000 relvaomanikku ning tsiviilkäibes on üle 60 000 tulirelva, millest enamik on jahiinimeste kasutuses. Nii seda kogukonda kui kümneid tuhandeid maaomanikke puudutab otseselt aprilli lõpus riigikogus Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikute häältega vastu võetud uus jahiseadus.
Seaduse läbisurujad eesotsas keskkonnaministriga väitsid, et see samm tähistab tänaseni kestnud nõukogude aja lõppu jahinduses. Uus seadus toob tõepoolest jahipidamisse väga põhjapanevaid muudatusi, viies selle uutele alustele. Aga kas selle kannapöörde käigus ikka sooviti maaomanike ja jahimeeste muresid sisuliselt lahendada? Kas vastasseisud ja konfliktid jäävad edaspidi ära?
Meie põhiseaduses on kirjas, et loodusressurss on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. See põhimõte peaks olema ka riikliku jahinduspoliitika ja jahindustegevuse põhisuundade – ulukiseire, jahimaade korraldamise ja järelevalve – lähtekohaks. See tähendab ühtlasi kohustust tagada jahiulukivaru säilitamine taastusvaruna võimalikult suurele arvule isikutele. Täna on paljud jahimehed jätkuvalt jahimaata ning jäänud ilma võimalusest jahti pidada. Seda aastatetagust probleemi uus seadus ei lahenda.
Kümmekond aastat tagasi menetles riigikogu 9. koosseis siiani kehtinud jahiseadust põhiseaduse vaimus. Nii mõneski selle peatükis olid maaomaniku ja jahimehe õiguslikud suhted lahti kirjutatud, järelevalve nende täitmise üle oli suuresti ametnike rida. Nüüd võib küsida, miks seda siis ei tehtud. Samas võtab uus seadus üle jahipiirkonna põhimõtted ja jätab samaks ka jahipiirkonna kasutusõiguse regulatsioonid. Siinkohal unustati retoorika nõukogude ajast.
Tulisemad vaidlused käisid riigikogu keskkonnakomisjonis ulukikahjustuste ja nende kompenseerimise üle. Lõpptulemusena jäi kahjustuste hüvitamine valdavas osas jahimeeste õlule, kuid omavastutuse piires osalevad selles ka maaomanikud. Oleks igati õiglane, kui kahjude hüvitamisest võtaks osa ka riik, kelle põhiseaduslik ülesanne on tagada elujõuliste ulukiasurkondade ja bioloogilise mitmekesisuse säilimine üle põlvkondade.
Lisaks on riik võtnud Euroopa ees kohustuse hoida suurkiskjate arvukus kindlates piirides. Kiskjate toiduks on teatavasti sõralised, kes teevad kahju metsa- ja põllukultuuridele. Meil on olemas ka kaitsealused territooriumid, kus ulukite jaht on keelatud või osaliselt piiratud. Loomad liiguvad sealt edasi uutele alade ja tekitavad kahju. Kuidas saab vaid jahimeestelt nõuda sisse põllukultuuridele ja metsale tekitatud kahju?
Riigi osalemine ulukikahjustuste hüvitamisel oleks taganud ka stabiilsuse ning hoidnuks ära maaomanike ja jahimeeste vahelised võimalikud tülid. Paraku pühkis keskkonnaministeerium käed vastutusest puhtaks ja jättis jahimehed maaomanikega metsa- ja põlluveerele vaidlema. Seega on põhjust karta uusi segadusi.
Kui enne riigikogule esitamist käisid uue jahiseaduse üle pikad arutelud, siis parlamendis läks selle kinnitamine ülikiiresti. Nii kaaluka eelnõu kibekiire menetlemine ei käi aga kuidagi kokku hea parlamentaarse tavaga. Normaalne ei ole ka see, et seadus jõustub juba 1. juunil, mis ei jäta rakendamiseks piisavalt aega.
Sotsiaaldemokraadid peavad kahetsusväärseks, et koalitsioon ei soovinud metsa kui Eesti üht suurimat loodusrikkust ja kümneid tuhandeid inimesi otseselt mõjutava seaduse osas kompromisse otsida. Praegusel kujul soosib jahiseadus metsloomade üleküttimist ja tõrjub jahipidamisest eemale kõhnema rahakotiga jahimehed. Jahipidamine muutub ka tunduvalt kallimaks, tehes selle valdavalt kohalike rahameeste ja välismaiste jahituristide lõbuks.
Vaatamata arvukatele probleemidele soovin ma kõigile rahulikku ja edukat jahikultuuri aastat.
i
REIN RANDVER, SDE, riigikogu liige, jahimees
