Jõgeva linnapea MIHKEL KÜBARA Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul peetud kõne
Peame olema tänulikud neile inimestele läbi ajaloo, kes tegutsesid selle nimel, et meil on meil täna iseseisev Eesti riik. Veel tänagi peavad paljud maailmas seda suureks imeks. 95 aastat Eesti riiki ja Jõgeval linnaõigusi 75 aasta jagu. See on ajaloo mõistes lühike aeg, meie jaoks aeg minevikust õppimiseks, tulevikku vaatamiseks. Ja kuhu me paigutame selles suures ja segases maailmas väikeriigi väikelinna Jõgeva? Millised me tahaksime olla? Millisena me näeme oma tulevikku väikelinnana?
Oleme teinud arenguhüppe
2012. aasta meenutab mulle justkui uut ärkamisaega. Erinevate sihtrühmade valjuhäälsus oma ideede eest seismisel annab meile märku omapärasest uuest ajastust Eestis, samuti ka Jõgeval. Annab selgelt märku, et oleme oma riigina teinud arenguhüppe. Arvamuste paljusus, mis ühele väikeriigile ainult edasikandvaks jõuks saab olla, on avaldumas oma uutes vormides. Inimestena, riigina, kogukondadena oleme justkui millegi uue poole liikumas. Kui kogu selle arvamuste paljususe juures ei kaotata lugupidamist üksteise suhtes, õpitakse mitte ainult kuulma, vaid ka kuulama, sealjuures veel võttes aega mõtlemiseks, siis ehk ei olegi sedavõrd palju veidraid materiaalseid toetusi linnale ja riigile vaja, kui tavapäraselt arvama kipume.
Väikelinnana on meil käes tõeline rikkus ja aare – heade inimeste hulk ühe ruutkilomeetri kohta, kuigi kipume seda fakti unustama. Iga inimene, kes täna Jõgeval elab ja südamega oma tööd teeb, on kummardust väärt. Iga inimene, kes täna küll Jõgevalt eemal, kuid Jõgeva peale mõtleb, on austust väärt.
Kui palju me suudame eelnenust õppida?
Möödunud aasta on olnud Jõgevale õpetlik, mitmekülgne, rahutu, ühelt poolt palju rõõmu pakkuv, teisalt segane ja närviline. Kui suudame sellest ja ka eelmistest aastatest õppida ning targu tulevikku vaadata, siis on meil kõik hästi. Me peame pingutama olemise nimel, ei tohi rahulduda pealiskaudse näilisuse nimel tegutsemisega. See tähendab, et meil tuleb loobuda suurlinlikust uhkeldavast hoiakust, peame selle asendama väärika väikelinna hoiakuga. Me peame vaatama avatud meelte ja silmadega ringi laias maailmas, leidma ja kohandama seda, mis meile väikelinnale omane ja sobilik. Peame loobuma suurlinlikest keiserlikest kommetest ning arvestama ja nägema kõiki enda kõrval võrdväärsetena.
Oma linna ja riigi arengu aruteludel kipume me liigselt tähelepanu pöörama rahale ja objektidele, kuid vähem sellele, kuidas ja kuhu meie ühiskond tervikuna peaks või võiks liikuda. Inimeste arvu piiratus sunnib meid aga rohkem ja rohkem hindama ideede ja vaimujõu suurust. Just vaimujõu tugevusest sõltub suuresti väikelinnade saatus tulevikus. Ei ole väikesi ja suuremaid küsimusi, ei ole väiksemaid ja suuremaid muresid, vaid on väikelinna mured ja rõõmud. Kõik on linnas oluline ja tähelepanu vääriv. Hoolimatus ja üleolev suhtumine ühe või teise murekoha lahendamisel teeb meile rohkem kahju, kui võime aimata.
Inimeste mõttejõuga sünnib palju imetabast
Jõgeva linna sündis eelmisel aastal 39 uut kodanikku. Seda ei ole just liiga palju. Missuguse pildi tuleviku Jõgevast me saame, soovime või tahame sellelt pinnalt maalida? Tumedates toonides põrguvärava või heledates toonides kauni taevasina pildi? Kui valida viimane, siis mida selleks peab tegema, et tulevik tunduks helge? Mõned mõtted teile. 22 aastat taasiseseisvust on näidanud meile palju positiivset, samas osutanud käesolevaks aastaks selgetele vajakajäämistele kodanikkonna kaasamisel otsustusprotsessidesse. Rahaga võib korda saata mitmesuguseid asju, kuid inimeste mõttejõuga võib sündida palju imetabasemat ja olulisemat. Liigmateriaalne maailm tahab meile rahapõhiseid valikuid halastamatu jõuga peale suruda. Ärgem laskem rahal liialt oma hoiakuid mõjutada, raha ei ole selles hea abimees.
Lõppude lõpuks kanname me kõik ühiskondlike hoiakute kujundajatena vastutust. Kui palju me mõtleme iga päev sellistele märksõnadele nagu usaldus teineteise vastu, avatus, omakasupüüdmatus, märkamine, abistamine, ausus? Väikelinna arenguid on rahalise mõõdupuuga pea võimatu mõõta. Kaugelt olulisemad on meie tulevikku silmas pidades hoiakud ja väärtused, mida siinse paikkonna inimesed endas kannavad.
Midagi ei ole teha, peame inimestena järk-järgult lahti ütlema kadedusest, vihast ja õelusest. Pahajutu, laimupilve ning õelusetuule mõju ühe väikelinna arengus on hävitav. Oleme harjunud mõtisklema selle üle, miks üks või teine pühib väikelinna tolmu jalgelt. Küsigem teinekord, kuivõrd avatud, eelarvamustest vabad või sõbralikud me oleme uute tulijate suhtes või jõgevalaste suhtes, kes täna muretsevad linna käekäigu pärast Jõgevamaalt kaugemal. Kas meie linnast hoomab kaugematesse paikadesse piisav annus üksteisest hoolimist, toetavat suhtumist, üksteisega arvestamist ning külalislahkust, et eemalt tulijad tunneksid juba kaugelt, et nad on meie juurde oodatud? Ma olen märganud, et tihti oleme liig kergekäeliselt valmis andma karme hinnanguid kõrvalseisjale. Kuivõrd oleme me valmis vaatama üksteisele otsa ning rääkima ausalt ja avatult oma mõtetest või püüame riukalikult pugeda anonüümsuse turvalise loori taha, aimamata, et sedasi käitudes ei kujunda me mitte ainult ajutist avalikku arvamust, vaid kujundame ka väärtusi oma noorimates linnakodanikes.
Me kõik vastutame oma linna tuleviku eest
Jõgeva linnal on läinud hästi. Meil ei ole häbeneda midagi. Kõik meie vead on meie omad, kõik meie hea on samuti meie oma. Meil on vabadus otsustada ja kohustus vastutada. Me kipume unustama aega, kus enamikul meist ei olnud võimalik otsustada ega õigust vastutada. Seda õigust, mis meil täna on, tuleb kõvasti kinni hoida, seda tuleb tunda ja alati meeles pidada.
Tõnu Õnnepalu on mõtisklenud vabaduse teemal läbi Anton Nigovi suu: “Seda teist vabadust raha eest ei saa, seda üldse ei saa mitte millegi eest. Aga selline mõttekäik on peaaegu võimatu. Kõike saab millegi eest ja selle millegi ühismõõde on lõppude lõpuks raha. Aga raha eest vabadust ei saa. Võib-olla mõne tee vabadusele on tõesti raha, ma ei tea sellest midagi. Kui kõike on ostetud, jääb osta ei miski, selle eest võetakse kogu raha ja oledki prii võib-olla. Vabadust saab olla, mitte omandada.”
Me kõik vastutame oma riigi ja linna tuleviku eest, see on meie võimalus, kui me tahame seda. Meie esimene iseseisvuse periood kestis 22 aastat. Meie taasiseseisvumise järgne ajastu on jõudnud tänavu taas samade aastateni. Meil on võimalus siit edasi minna arukalt, uut luues, hoides seda head, mis saavutatud ning heites kõrvale selle, mis takistab meil ühiselt edasi minna.
Väikese Eesti väikelinna Jõgeva elu on maailmas toimuvaga võrreldes sootuks parem, kui me igapäevaste argimurede tagant kipume nägema. Hea riigi mõõdupuuks ei ole rahahulga suurus, vaid palju muud, mis meie ümber on – perekond, sõbrad, loodus. Või nagu mu viieaastane poeg Miikael ütles: “Eestis on hea elada, sest siin ei ole maavärinaid ja vulkaane.”
Tundkem siis rõõmu oma armsast riigist!
