Möödunud sügisel Põltsamaa lossihoovis avatud Käsiteokojas saab märtsi alguseni vaadata rahvarõivanäitust. Rõivad ise on uued, nende loomisel kasutatud eeskujud aga vanad ja ehtsad — pärit Eesti Rahva Muuseumi kogudest.
15 naiste, meeste ja laste rõivakomplekti pärinevad üpris laialt maa-alalt Setumaast vana Tartumaa põhjapiirini välja. Meisterdanud on need seitse Tartu rahvarõivakooli lõpetanut. Kaks neist, Janne Vaabla ja Riina Lastik, elavad Jõgevamaal, ülejäänud, kes kus: Anu Kohal Tallinnas, Sirje Ots Tartus, Tiiu Rosenberg ja Tiina Unt Tartumaal ning Anu Nael Otepää kandis. Kõik nad õpivad või on õppinud Tartu rahvarõivakoolis, mis tegutseb Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse, Eesti Rahva Muuseumi ja Tartumaa Rahvakultuuri Keskseltsi koostöös ning Eesti Kultuurkapitali, selle Tartumaa ekspertgrupi ja Tartu Kultuurkapitali toetusel juba viiendat aastat (Tallinnas tegutseb sarnane kool juba paarkümmend aastat). Näitusetööd ongi nende n-ö koolitööd: ega rahvarõivameistriks ju üksnes teoreetilisi loenguid kuulates saa.
Näituse pealkiri — „Kuub-mitte-mulgi“ — vajab kõrvalseisjale lahtiseletamist.
„Just kuube otsustasime pealkirjas rõhutada sellepärast, et seda kandes peame ikka ja jälle vastama küsimusele, miks meil, naistel mulgi mehe kuub seljas on,” ütles näituse kuraator ja Tartu rahvarõivakooli projektijuht Janne Vaabla. „Tegelikult kandsid kuube omal ajal nii mehed kui ka naised. Talved olid ju vanasti just sellise näoga nagu tänavune. Kujutage siis ette oma esivanemaid sellise pakasega särgiväel ringi lippamas! Kuube kanti ikka igal pool, mitte ainult Mulgimaal. Ja igal mõisal oli oma märk, ka rõivastuses.”
Elu on jäljendus
Rahvarõivanäituse panidki käsitöömeistrid kokku mitte ainult selleks, et oma kätetööd näidata, vaid ka selleks, et rahvast harida. Eriti palju saab tarkust juurde see, kes viitsib kõik näitusetöödele lisatud tekstid läbi lugeda. Näiteks saab ta teada, et rahvarõivas või rahvariie on kindel termin, mis hõlmab rõivastust, mida eesti talupojad kandsid XVIII-XIX sajandil. Teada saab ka seda, et eesti talurahvas oli avatud meelega ja jäljendamisaldis ning nii sattusid nii mõnedki mõisates nähtud mustrid tikituna rõivastele või süvistatuna puitesemeisse.
„Elu ongi jäljendus,” kommenteeris Janne Vaabla.
Nüüd, iseseisvuspäeva eel on neid, kes rahvarõivaste ja nende õigesti kandmise vastu huvi tunnevad, ehk rohkem ka kui tavaliselt: nii mõnigi tahab ju omariikluse aastapäevale pühendatud sündmustel rahvarõivais esineda. Et tänapäeva inimesed rahvarõivaste kandmise juures palju vigu teevad, seda näevad õppinud rahvarõivameistrid alatasa.
„Presidendi vastuvõtu ülekannet vaadateski riivab üks ja teine asi silma,” ütles Janne Vaabla. „No näiteks on mõnel rahvarõivais proual küll uhke põll ees, aga juuksed sorakil ja tanu eikuskil! Või tuleb jälle mees setu kuues, aga hõlmad mitte korralikult vööga kinni tõmmatud, vaid laiali lehvimas. Iseasi, et mõnel heas toitumuses härral ei pruugi hõlmad kinni minnagi. Etikett käib ikka ka rahvarõiva, mitte ainult fraki ja õhtukleidi juurde.”
Rahvarõivakooli minekuks olid seitsmel näituseautoril üsna erinevad ajendid. Ka n-ö stardipositsioon oli erinev: kellel tuli nagu Janne Vaablal nullist alustada, kel olid nagu Sirje Otsal toeks vanaemadelt päritud rahvarõivad ja käsitööoskused. Nullist alustajatel tuleb peale oskuste a-st ja b-st omandamise teinekord ka endale n-ö uued juured leida — juhul, kui esivanemate kodupaikadega enam mingit seost pole.
Üllatus ja austus
Alustab siis kes kuidas, aga põnevale teekonnale satub ta rahvarõivaste meisterdamise ja kandmise kunsti omandama asudes kindlasti.
„Üllatusi tuleb teemasse süvenedes alatasa ette,” ütles Janne Vaabla. „Nii mõnedki meesterõivaste juurde kuuluvad detailid — kirjud säärepaelad, linase niidiga ääristatud kuuenööpaugud, mis kaugele ära paistavad jne — annavad tunnistust sellest, et mehed olid omal ajal päris edevad.”
Lisaks üllatuste pakkumisele on rahvarõivaõpingud süvendanud muidugi õppurite austust esiemade oskuste ja ilumeele vastu ning kogu rahvakultuuri vastu tervikuna. Samu tundeid loodetakse tekkivat vaatajailgi. Et näituse hariv efekt suurem oleks, lubatakse näituseeksponaate käega katsudagi.
„Puhta käega muidugi, sest rõivad peavad ka kahes järgmises näitusepaigas Iisakus ja Palamusel kenad välja nägema,” lisas Janne Vaabla.
Iisaku muuseumis on näitus väljas märtsis, Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis aprillis. Palamuse näitusele tuleb eksponaate rohkem, kui neid on Põltsamaal ja Iisakus, sest selleks ajaks jõuavad Tallinnast tagasi veel nelja Tartu rahvarõivakooli lõpetanu tööd, mis praegu väljas Pikal tänaval Eesti Käsitöö Majas. Palamuse näituse lõpetamisel korraldatakse ilmselt väike moedemonstratsioongi, sest enamik meistreid tuleb siis Palamusele oma kaua „jooksus“ olnud rõivastele järele.
Põltsamaa Käsiteokojas on aga ka järgmine näitus rahvarõivastega seotud teemale pühendatud, täpsemalt sõlgedele. See lõpeb märtsi lõpus koolitusega, millel jagatakse nõu sõlgede kandmise, aga ka vanade sõlgede kordategemise kohta. Kel asja vastu huvi, hoidku ennast Käsiteokojas toimuvaga kursis!
RIINA MÄGI
