Esmaspäeval algas Peipsi ääres Rannal XXII kooliteatrite suvekool. Neli päeva kestvale õppetööle pannakse punkt täna õhtul etenduvate lõpulavastustega.
“Rannal on vanad head ajad tagasi,” ütles Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja lavastaja ja Ranna kooliteatrite suvekooli hing Lianne Saage-Vahur, pidades silmas seda, et suvekoolis on tänavu koos õpetajatega 320 inimest. “Esmaspäeval, kui kõik enam-vähem korraga laagrisse saabuma hakkasid, oli meil siin paras hullumaja.”
Teisipäeval, kui Vooremaa esindus kooliteatrirahva tegemisi kaemas käis, toimus suvekoolis aga juba tavapärane õppetöö.
Laagrilised on jagatud loosi teel kolmeteistkümnesse rühma, milles esindajaid eri truppidest. Igal rühmal on oma põhiõpetaja, ent mõne tunni saavad kõik veeta ka mõne teise õpetaja juures. Põhiõpetajate juhendamisel tehakse valmis ka tänaõhtused lõpulavastused, mille teemaks on “Kas ongi nii?”
Suvekooli õpetajateks on noored tantsu- ja teatriinimesed. Pedagoogide kaadri aitas kokku panna Liblikapüüdja vilistlane, näitleja Maarius Pärn. Õpetajate seas on nii neid, kes juba mitmes suvekoolis tegutsenud, kui ka neid, kelle jaoks tänavune suvekooli kogemus on esmakordne.
Ragnar Toompuu on üks “vanadest kaladest”.
“Nagu ikka, on siin koos väga ärksad ja avatud noored, kes tulevad kõigega hästi kaasa,” tõdes Toompuu. “Tänases tunnis õpime seda, kuidas märksõnade põhjal lugusid luua.”
Suvekooli uustulnuk Mihkel Tikerpalu ütles, et kuna ta on nukuteatri näitleja, on ta võtnud endale missiooniks harida noori nukkudega teatri tegemise alal ning näidata, kui põnevad on nukuteatri ja nn päristeatri kokkupuutekohad.
“Mul on kaasas harjavarre moodi kepid, millest saame vajalikud nukud teha. Arendame nii kujutlusvõimet, aga ka käelist tegevust ja koordinatsiooni,” sõnas Tikerpalu.
Näpp kaardile
Suvekooli kolmeteistkümne õpetaja hulgas on kolm koreograafi. Neist üks, Leanika Mändma ütles, et tema tunnis tegeldakse kontaktipõhise liikumisega ning et eriti gümnaasiumiealised tulevad ülesannetega väga hästi kaasa.
“Ning see arvamus, et noored üksnes nutiseadmete “vangis” istuvad ja üldse ei liigu, vähemasti selles seltskonnas ei kehti. Teatrit tegev noor peab paratamatult ka palju liikuma,” ütles Leanika.
Ugala teatri noor näitleja Klaudia Tiitsmaa ütles, et teatris on kolm väga tähtsat asja – hääl, keha ja grupitunnetus – ning nendega tema tunnis tegeldaksegi.
Kõige lustlikum õpetaja suvekoolis on ilmselt kuus aastat tagasi Austraaliast Eestisse kolinud Dan Renwick.
“Tundsin, et vajan uut elukohta. Panin silmad kinni ja torkasin sõrme kaardile. Esimene torge tabas merd, teine Eestit ja siia ma tulingi,” ütles Dan mitte küll puhtas, aga täiesti arusaadavas eesti keeles. Ta tegeleb füüsilise teatri ja tsirkusega, viib läbi töötube, korraldab tänavaartistide festivali TaDaa! jne. Ka Rannal teeb ta lastega füüsilise teatri ja tsirkuse valdkonda kuuluvaid harjutusi.
“Aga žanr pole tegelikult üldse oluline. Mulle meeldib võtta iga žanri võimalustest parim. Ning tegelikult ma ei tea, kes mu tundides rohkem õpetab, kas mina lapsi või lapsed mind: ma õpin neilt ju kogu aeg eesti keelt,” sõnas Dan.
Kooliteatrite suvekooli sees toimib veel üks suvekool. Selles on õpetajaks teatrikorüfee Merle Karusoo ja õpilasteks kooliteatrite juhendajad kogu Eestist. See koolitus sai teoks Eesti Harrastusteatrite Liidu mentorprogrammi raames.
“Võtsime kooliteatrite juhendajatega käsile August Gailiti novelli “Libahunt”. Arutame, mis lugu see kellegi jaoks on,” ütles Merle Karusoo. “Meie eesmärk on selgeks saada, millise eeltöö peab lavastaja tegema, enne kui ta materjaliga näitlejate ette läheb. Lavastaja peab teadma tekstist palju rohkem, kui need, kes laval tegutsema hakkavad.”
Isiksuse kahestumine
Ranna suvekoolis oli Karusoo teist korda.
“See on minu meelest väga oluline ettevõtmine. Lapsed, noored ja juhendajad tulevad eri maakondadest siia kokku ning nende vahel tekkivad suhted toidavad nende vaimu ka edaspidises elus. Võib-olla polegi alati vaja välismaale vahetusõpilaseks minna, vaid piisab, kui otsida oma kodumaalt huvitavad inimesed üles,” sõnas Karusoo.
Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliteatrite juhendaja Rita Ilves tõdes, et teda tabas Karusoo töötoas isiksuse kahestumine, aga mitte halvas mõttes.
“Ma pole ju ainult kooliteatri juhendaja, vaid ka kirjandusõpetaja ning kirjandusteost on vaja õpilastega analüüsida mõlemal, ainult et kummalgi pisut eri moodi. Sain siit mõlemaks tuge. Selgemaks sai ka see, kuidas panna näitleja mängima just seda, mida lavastaja tahab,” ütles Rita Ilves.
Rakvere linnanoorte näitetrupi juhendaja Tiina Rumm kinnitas, et asjad, millest Karusoo räägib, on talle küll enamasti varasemast teada, ent need vajavad ikka üle kordamist. Sest muidu langed stampidesse ja unustad mõned tähtsad momendid ära.
“Olen siin, Rannal, pärast pikemat vaheaega ja hästi mõnus on kogeda, et siin on kõik nagu vanasti – kuni hommikuse äratuse helikujunduseni välja,” sõnas Tiina Rumm.
Koos Eesti koolide õpetajatega kogus Rannal teatritarkust Frankfurdi Eesti kooli juhataja Eha Salla.
“Meie kool tegutseb pühapäeviti ja lõppenud õppeaastal toimus meil kogu õpe draamastuudio vormis. See on konkreetne väljund, mille ümber annab koondada eri vanuses ja erineval määral eesti keelt valdavaid lapsi-noori, kes elavad umbes 80 km raadiuses ümber Frankfurdi,” ütles Eha Salla. “Meie kooli eesmärk on eesti juurte hoidmine, aga paraku sõltub kõik vanematest: kui nende jaoks on lapse eestlaseks kasvatamine tähtis, siis nad toovad lapse kooli, kui ei ole, ei too.”
Kummalisel kombel “kõlksus” Eha Salla jutt kokku “Libahundi” teemaga: sealgi on oluliseks momendiks identiteedi küsimus.
Seda, et Rannal on mõned asjad mõnusal viisil nii, nagu vanasti, rõhutas nii mõnigi laagriline. Näiteks kokatädi Koidu Malm on suvekooli rahvast toitlustanud juba esimesest suvekoolist alates. Tööpäevad algavad tal kell kuus hommikul ja lõpevad siis, …kui lõpevad, ning valmistatavad toidukogused on kodukoka jaoks üle mõistuse käivad, aga Koidu on ikka nõus tulema, sest… see on Ranna ja need on kooliteatriinimesed.
RIINA MÄGI
