Uued liigid looduses

Tänasest Vooremaast saab lugeda, et Mustvee valda kimbutab sealkandis täiesti uue kiskjana šaakal ja piirkonna koera- ja kassiomanikud on hirmul. Samas ei peaks seepärast ka liigselt hirmu ja paanikat külvama hakkama. Kindlasti pole šaakali tõttu tarvis lausa loodust pelgama hakata, kuigi ringi liiguvad jutud, et keegi on näinud šaakalit juba isegi koduaias.
Elanikele ei peaks signaali saatma, et ohtliku liigi tõttu on nii inimeste kui ka koduloomade elu ohus. Kuigi tegemist on kiskjaga, siis pole see sisse tulnud liik ainus kiskja Eesti looduses. Näiteks Põltsamaa vallas, mitte kaugel Põltsamaa linnast, tegutses alles mõnda aega tagasi hundikari, kes murdis öösel lambaid taluhoone akna alt. Miks peaksime siis šaakalit hakkama pidama ohtlikumaks kiskjaks kui hunti?
Šaakal on üldiselt inimpelglik loom – niisama inim-asustustesse terve loom tungima ei hakka, nagu ütleb oma kommentaaris ka zooloog Aleksei Turovski. On üldteada, et kui keegi peab talus kodulinde, siis võib juhtuda, et kui kanalasse pääseb rebane, on kahju suur. Paraku elutseb looduses ka kiskjaid (meeldigu see või mitte) ja oleks mõeldamatu, et Eesti metsades ei elaks ühtki hunti või asulate läheduses ei liiguks enam ainustki rebast.
Harilik šaakal (Canis aureus) on Euroopas põhja ja lääne suunal ulatuslikult levima hakanud alles viimastel kümnenditel. Liik hakkas levima Balkanilt ja Kaukaasiast Põhja-Euroopa poole 1950ndatel. Eestis tuvastati esimest korda šaakal alles 2013. aastal.