Nüüd on see meie kaua kõne all olnud euroajastu lõpuks käes, kuid õnneks siiski mitte nii väga üleöö. Ja see on põhjamaise temperamendiga rahvale tõesti sobiv variant.
Kellele uusi, suuri ja läikivaid münte kõlistada ei meeldi, pole seda veel tegema pidanudki, vaid ulatab müüjale või teenindajale rahumeeli vanad head kroonid või tarvitab plastraha ehk pangakaarti.
Nii tulebki euro meie ellu tasapisi ja vähehaaval ning on 15. jaanuariks end kõikides tengelpungades usutavasti mugavalt sisse seadnud.
Kodustes sukasäärtes krabises aga Eesti oma raha meie kandis tublisti ja seda hoiti seal ikka viimase minutini, sest kui postkontorid jaanuari esimesest päevast sularaha vahetama hakkasid, oli näiteks Mustvee summade poolest vabariigis esirinnas.
Aga mis siis ikka, vabas riigis on igaühel õigus talitada just nii, nagu ta ise paremaks peab.
Eesti rahvas on väga palju ja väga mitmesuguseid elumuutusi läbi teinud ja kõigega harjunud. Küllap harjume sellegagi, et raske rahakott suurt summat ei sisalda. Ja ehk harjutab seesama uus ja raskevõitu metallraha meid sagedamini pangakaarti tarvitama, kus see vähegi võimalik on.
4. jaanuar 2011
