Kui ma juhtun ajalehtedes nägema järelehüüdeid, tabab mind valus kahjutunne, et adressaatide silmad ei ulatu neid kirjutisi igavikutähtede tagant lugema. Nii palju leidub neis ridades head ja ilusat, mis sageli jääb inimestele nende eluajal ütlemata. Ikka segab seda tegemast meie põhjamaiselt tagasihoidlik ja endassetõmbunud natuur, nagu ka häbelikkus, hoolimatus, krooniline ajanappus või hoopis oskamatus kaaslaste hinge ligi pääseda.
Hetkedel, mil mõni sõna või mälupildike kutsub äraläinu varjuderiigist välja, nii et ta otsekui elavana meie silme ees seisab, tunnetame ütlematajätmiste igavest võlga, mis ei lase ennast iial unustada.
Polegi sõnu
Imetlesin hiljuti, millise hingesoojuse, pehmuse ja harda lugupidamisega oli üles tähendatud nekroloog Linnart Mällile – õpetajale suure algustähega. Teda näidati just sedavõrd enneolematu legendina, nagu ta ammendamatu inimlikkus ja elutöö seda väärisid.
Ometi kaldun ma arvama, et pole leiutatud sõnu, mille abil saaks edasi anda kõike seda, mida me kellegi vastu südames ja mälestustes kanname. Näiteks tänutunnet, et keegi meie keskelt on loonud meid niisuguseks, milliseks me ilma tema märkamise ja vormimiseta kunagi poleks saanud – inimeseks, kes on teadlik oma eripärast, annetest ja väärtustest, ning kellel ei puudu julgus neid omadusi õiges suunas rakendada ja arendada. Kui mitte ühiskonna, siis vähemasti iseenda tarbeks, illustreerimaks oma sisemaailma ja eetilist profiili.
Siinkohal kandub mu mõte ühele teisele Linnartile, väikese maakooli lauluõpetajale, ilma kelleta poleks ma oma plikapõlve ette kujutanud, või vähemasti olnuks see hingeliselt tunduvalt vaesem.
Öeldakse, et inimesed ei armasta nii väga neid, keda nad imetlevad, ja meie Linnarti puhul pidas see ütlus paika. Me austasime ja jumaldasime teda, olime ta välimusest, maneeridest, õiglusest ja teravmeelseist ütlusist vaimustunud, pelgasime ta otsekohesust ja kümnesse tabavaid pilkenooli, armastust aga näitasime välja poolvargsi, distantsiga, ja me ei mõistnudki vast anda sellele tundele õiget nime ega tähendust. Linnart oli lihtsalt üks lahe õpetaja, omanäoline tavaliste seas. Ta ei kuulunud inimeste hulka, kes suud suuremalt jaolt rääkimiseks pruugivad, aga kui ta istus klaveri taha, mängides Tšaikovskit või Beethovenit, tardusime uksele, kogedes, et see pole pelgalt olemishetk, vaid nõidusliku helidemaailma Suur Äratundmine, ning me leidsime ennast oma lapsehinges millegi kauge ja püüdmatu järele igatsevat.
Mälestusrännak lapsepõlvemaale
Ma mäletan meie lauluõpetaja käsi, kui ta mulle, kes ma keelpilliorkestris osalesin, häälestatud mandoliini ulatas, silitades enne õrnalt üle selle keelestiku. Ma mäletan ta silmi, kui ma laulsin klubilaval koos pinginaabriga õpetaja akordioni saatel laulu armsast nukust Pinocciost.
Ta pilgus peegeldus sellesama laulu sõnum – sügavusmõõtmesse mahutamatu mälestusrännak liigutavalt nostalgilisele lapsepõlvemaale. Ma mäletan ta häält, kui ta tõusis klaveritoolilt, pöördus lastekoori poole ja laulis ette õpitava pala esimesed read – vaikselt, mahedalt, minnes otsekui igat nooti keelepäral hellitades viisi sisse. “Algul kuulatage vaikust, siis pääsevad helid paremini mõjule,” tavatses ta öelda.
Aastad läksid, me lõpetasime kooli ja siirdusime haridusteed täiendama kes kuhu, saatjateks pisikestest püüdlustest kõrgemaks kasvanud ideaalid. Olles kodus käimas, trehvasin kord ka Linnartit. Ta päris, kuidas mul läheb, ning üheks kaduvaks hetkeks pöördus kõik nagu uuesti vanaks. Minust sai toosama kohmetu plika, kes õpetaja silmisse vaadates muutus kidakeelseks ja kinniseks, jättes endasse kõik selle, millest pidanuksid sündima õiged ja ilusad sõnad.
Rohkem ma teda ei näinud. Meie lauluõpetaja lahkus siitilmast alla neljakümnese mehena, ja meie, ta õpilased, olime veel liiga paljude kevadete võrra noored ning hõivatud tiivasirutusega, et mõista kaotatu ainukordsust.
Meil kõigil on võlad…
Alles hulk aega hiljem saabus arusaam, kui palju see inimene meie hingeharituse eest hoolt kandis, ning ma sain valusalt kahetsema, et ei söandanud talle meie viimase kohtumise ajal lihtsat tänugi lausuda. Siiani elab mu südames järelehüüe oma lauluõpetajale, ma tajun hetketi ta ligiolekut, eriti siis, kui plaadilt kostub klaveripala “Elisele”.
Meil kõigil on elu ees oma võlad, alates üüri- ja maksuvõlgadega ning lõpetades meid varjuna saatva karmavõlaga. Valusaim kõigest on aga jõuda äranägemiseni, et kanname endas ütlematajätmiste vaevavat võlga, olles selle õiendamisega päästmatult hiljaks jäänud.
iii
URVE TINNURI
